Fiona Valpy “Casablanca jutuvestja”
Leigi soovitab lugeda:
Viimaste aastate jooksul on oskuslikult kahte ajaliini kasutavaid romaane ilmunud päris mitmeid nt Amy Harmoni “Mida tuul teab”, Shelley Readi “Voola kui jõgi”, Etaf Rumi “Naine pole mees” jpt. Tom ja Zoe kolivad Marokosse, Casablancasse, et uuesti alustada. Mõlemad usuvad, et elukohavahetus ja Tomi uus töökoht võiksid positiivselt mõjutada nende jahenenud suhet. Juudi päritolu Josie Duval on perega põgenenud natside okupatsiooni eest Pariisist Casablancasse ning nad ootavad võimalust Ameerikasse pääsemiseks. Tänapäev ja II maailmasõda ühendatakse selles raamatus hetkel, kui Zoe leiab põranda alusest peidikust puidust karbi Josie päevikuga. Põgenike igapäevaelu minevikus ning ekspattide elu kaasajal tähendab kohanemist võõra kultuuriruumi, kommete ja keelega ning staatuse muutusega. On inimesi, kes saavad sellega hakkama ja inimesi, kes jäävad olnut igatsema. Igatahes on kirjanik suutnud taaselustada sõjaaegse rahvaste paabeli Maroko, tutvustada iidseid traditsioone ja uskumusi, kui ka värvikalt edasi anda 2010ndate Marokot. Müstiline, mõistatuslik, liigutav ja lootustandev.
Maajale meeldis:
2022. aastal julguse ja teravuse eest isikliku mälu ja selle kollektiivsete piirangute paljastamisel Nobeli kirjanduspreemia saanud Annie Ernaux raamat oma isast tuletab kohe meelde Peter Handke parima teose “Soovideta õnnetu”. 2019. aastal Nobeli laureaadiks saanud Handke kirjutab oma emast, kelle rõõmutu elu lõppes enesetapuga. Ka Ernaux otsustab pärast isa surma koguda kokku tema sõnad, liigutused, elu tähtsündmused.
Annie Ernaux suguvõsa teadaolev lugu algab 19. sajandi lõpus väikeses Pays de Caux´ külas. Tema vanaisa, kes ei osanud lugeda ega kirjutada, töötas kärumehena. Ka muidu pahur, oli ta eriti tige, kui nägi kedagi raamatut või ajalehte lugemas. Pere elas õlgkatuse ja muldpõrandaga madalas majas, lastel olid ussid kõhus ja pidevalt mõeldi söögist. Kirjaniku isa ei kavatsenud vanemate viletsust korrata ning võttis laenu poe ostmiseks ja oma äri alustamiseks. Aga vaesusest väljarabelemine ei olnud kerge. Pidevalt oli hirm teha valesti, tunda häbi oma Normandia murdekeele, kõneviisi, päritolu, madalama seisuse pärast, mida püüti varjata. Omavahel räägiti riiakalt ning viisakus, armastus vanemate ja laste vahel puudus. Kuid Annie edu koolis andis isale unistuse, et ühel päeval on tütar temast parem.
"Isa sõidutas mind rattaga kodust kooli. Ülevedaja kahe kalda vahel, vihmas ja päikses. Võib-olla tema kõige suurem uhkuseasi, või ehk isegi olemasolu õigustus: et mina kuulun sellesse maailma, mis tema ära põlgas.”
Kaili kiidab:
Tõlkekirjandusest tooksin esmajärjekorras esile kaks sarjas „Punane raamat“ ilmunud teost:
Esmalt saksa kunstiajaloolase ja kirjaniku Florian Illiesi raamat „Armastus vihkamise aegu“, mis on ajalooline kirjeldus aastatel 1933-1939 peamiselt Euroopa suurlinnades aset leidnud tuntud kirjandus- ja kunstiinimeste armastuslugudest. See on aeg, mil kuldsed kolmekümnendad Euroopas läbi saavad, Saksamaal natsid oma haaret tugevdavad ning paljud peavad arreteerimise hirmus riigist lahkuma.
Raamatu autor on teinud ära erakordselt suure töö, paigutades nii paljud armastuslood ajajoonele, mille taustaks on suured poliitilised muutused.
Autorilt on varem eesti keeles ilmunud raamat „1913. Sajandi suvi”, mis kirjeldab Esimese maailmasõja eelset aastat kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate ja poliitikute eludest inspireeritud pildikeste kaudu.
Teine „Punase raamatu“ sarjas ilmunud ja eraldi väljatoomist vääriv raamat on Rostella Postorino „Hitleri toidumaitsjad“. Raamat jutustab loo sellest, kuidas mürgitamist kartnud Hitler lasi tööle võtta kümmekond noort naist, kelle ainus ülesanne oli maitsta toite enne, kui Hitler neid sööma asus. Üheks neist naistest on Rosa, kes on pagenud Berliinist pommitamise eest oma ämma ja äia juurde väikesesse külakesse, tema abikaasa Gregor võitleb rindel. Ta on nälginud, kui astub esimest korda söögisaali, kus tema ülesandeks saab olema roogade testimine – roogade, mis võivad tema elu lõpetada.
Tegu on hästi kirja pandud põneva looga, mille inspiratsiooniks olid kirjanikule sakslanna Margot Wölki mälestused, kes 2013. aastal väitis, et tema oli üks toidumaitsjatest.
Marju ütleb sõna sekka:
Rosella Postorino romaani „Hitleri toidumaitsjad” sündmused toimuvad sõjaaja pingelistes oludes. Peategelane on otsinud pommitamise eest turvalisema paiga väikeses külakeses ämma ja äia juures, kus ta aga saab koos teiste naistega „auväärse” kohustuse olla Hitleri toidumaitsja, et kaitsta füürerit mürgitamise eest.
Sündmustiku taust on nagu Hitskocki filmis: pealtnäha ei toimu ju midagi, aga pinge on igas päevas, igas tegevuses, igas mõttes. Keegi ei ründa, pommid ei lenda, kõht on täis kuni ...
Isegi sellistes oludes kujunevad inimeste vahel suhted, mille saladused võivad end ilmutada alles pärast sõda.
Jari Järvelä „Kahele poole koske“
„Loomingu raamatukogu“ sarjast tooksin välja Jari Järvelä raamatu „Kahele poole koske“, kus tegevus toimub paralleelselt kodusõjakuudel ja 1970-ndate Soomes ning autor on väga palju loo ainest ammutanud oma perekondade lugudest.
Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused.
Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest.
Olen seda varem soovitanud meie blogis
Charlotte Leonard “Kartmatu”
Rita soovitab soojalt:
Raamatu autor Christiane Lind, kes on kirjanikuna kasutanud 5-6 pseudonüümi, andis romaani “Kartmatu" välja nime all Charlotte Leonard. See romaan ei olegi ehk teab mis kirjanduslik šedööver, aga teema on intrigeeriv. Autor on võtnud oma südameasjaks kirjutada teenimatult varju jäänud naistest, kes on korda saatnud midagi erilist ning mõjutanud paljude elu. Ka selle raamatu kangelane, näitlejanna Hedy Lamarr, keda omal ajal peeti maailma kauneimaks naiseks, on üks niisugustest. Koos muusik George Antheiliga leiutasid nad relva võitluseks Hitleri natsionaalsotsialistidega. Kahjuks ei võetud neid omal ajal tõsiselt. Paarkümmend aastat hiljem võeti nende leiutis siiski kasutusele ning sellel põhinevad ka praegused Wifi ning Bluetooth.
“Ema, ma võtan just praegu sinu auhinda vastu.”
“Kuidas läheb, ma elan veel kaasa.”
“Jah, ma ütlen su tänusõnad edasi.”
Isegi kui paistab, et kõne tabas poega üllatavalt, mõjub see stseen nii, nagu oleks suur diiva Hedy Lamarr nõnda kavandanud. Milleks loobuda õnnestunud etteastest ainult sellepärast, et pole ise kohal? Anthony Loder paneb telefoni ära, naeratab kelmikalt ja ütleb: “Mõnikord ma soovin, et mu ema ja George Antheil poleks pannud alust mobiilsidele.”
Raili nautis:
Taylor Jenkins Reidi „Evelyn Hugo seitse abikaasat” on hetkel üks populaarsemaid teoseid, mida näeb nii suunamudijate Instagrami lugudes kui ka TikTokis ja Pinterestis. Ja seda põhjusega. Ma siiralt nautisin Taylor Jenkins Reidi jutustamisoskust.
„Evelyn Hugo seitse abikaasat” on puhtalt ilukirjanduslik raamat sõprusest ja armastusest. Lugu räägib naisest, kes kaitses oma armastust iga hinnaga. Raamat on suurepäraselt kirjutatud, lennukas ja põnev ning vahel ununes isegi ära, et tegu on väljamõeldud filmistaariga.
„Evelyn Hugo seitse abikaasat” on lugu sellest, kuidas tundmatu ajakirjanik Monique Grant intervjueerib omaaegset Hollywoodi filmidiivat Evelyn Hugot. Monique’l pole aimugi, et tegelikult on diiva valinud ta välja intervjuud tegema kindla põhjusega. Põhjuse leiad lugedes.
Kogu jutt on 60ndate Hollywoodist ning glamuurist. Evelyni tegelane on niivõrd huvitav, näidates, mida peab naine, keda jälgivad miljonid silmapaarid, tundma ja kuidas oma elu elama, et tema filmid vaatajatele huvi pakuks ning ta karjäär võimalikult edukas oleks.
Ta on küllaltki enesekeskne ja keerukas naisterahvas. Ütleks, et talle ei ole lihtne kaasa tunda. Ta lõi Hollywoodis läbi ajal, kus naistel ei olnud see kõige lihtsam. Naistelt eeldati, et nad on hoopis koduperenaised.
Raamatust saab lugeda ka Leigi postitusest
Clare Pooley "Viienda platvormi rahvas"
Kaie soovitab ajaviiteromaani:
Inglise kirjaniku teine eesti keeles ilmunud raamat. Tegevuse keskmes on londonlased, kes sōidavad aastaid ühes rongis tööle, kooli, koju. Rongisõitjate kirjutamata reegel ütleb, et kunagi ei kõnetata teisi reisijaid, kuid ühe seltskonna jaoks see ootamatult muutub. Esmapilgul humoorikas lugu, kuid käsitleb mitmeid sügavamaid muresid inimeste eludes- kontrolliv suhe, koolikiusamine, ealine diskrimineerimine. Kes otsib kergemat ajaviiteromaani, aga samas ei taha päris tavapärast armastuslugu, võiks selle raamatu lugemiseks valida küll.
Sophie Cousensi „Täpselt aasta pärast”
Merlinit paelus:
See on lugu kahest inimesest, kes olid seotud sünnist saati ja kohtusid lõpuks kolmekümneaastaselt, oma sünnipäeval – uusaastapäeval.
Minnie Copper usub, et tema sünnipäev on ära neetud. Ta sündis uusaastapäeval minuti liiga hilja, et saada esimeseks 90ndate beebiks. Ta jäi vastsündinuna ilma rahalisest preemiast. Ta kaotas ka oma nime. Tema ema tahtis panna talle nimeks Quinn, kuid kui ta oli valmis sünnitama, pandi ta ühte palatisse teise raseda naisega, kes oli samuti valmis sünnitama. Nimetatud laps sünnib esimesena ja kannab nime Quinn.
Minnie on aastaid uskunud, et Quinn Hamilton varastas tema õnne. Tema sünnipäeval juhtub kohutavaid asju ja ta püüab alati pidada tagasihoidlikku sünnipäeva. Sel aastal on aga tema poiss-sõber Greg otsustanud ta peole viia. Nagu võib arvata, siis selleks ajaks, kui nad peole jõudsid, oli keegi Minnie peale oksendanud. Ta läheb vannituppa, et end puhtaks teha kuid jääb vannituppa kinni. Järgmisel hommikul avab keegi ukse ja see on ei keegi muu kui nimevaras Quinn Hamilton.
See ühekordne kohtumine muudab kogu nende elu järgmise kaheteistkümne kuu jooksul. Tekib sõprus, millest areneb armastus, kuid kas Minnie saab oma hirmudest üle ja kas Quinn lõpetab kohustuste eest põgenemise?
Soraya M. Lane “Itaalia tütar”
Ursula rändas Itaalias :
Ühte raamatusse on kokku pandud Itaalia, veinid, šokolaad, mälestused, armastus, kurbus ja igatsus, ilusad istanduste kirjeldused, põnevad kohtumised, perekondlikud traditsioonid.
Kõlab justkui hea naistekas ja “Itaalia tütar” kindlasti seda ka on, aga omal maitsekal moel.
Raamat pakub võimaluse teha üks kiire rännak suvisesse Itaaliasse ilma kodust lahkumata. Praeguses külmas talves on see väga ahvatlev pakkumine.
Ailit köitis:
Raamat Palestiina immigrantide elust Ameerikas. Ühelt poolt vabadus, teiselt poolt aga ka minevikust pärit traditsioonid kujundavad peategelase Deya saatust. Kasvades range vanaema käe all, saab ta järk-järgult teada oma vanemate traagilise loo. Tegevus toimub nii kaasajas kui minevikus, 1990ndatel, Deya ema Isra loona.
Kaili luges Karulinna-triloogiat:
2023. aastal jõudis lõpule ka Fredrik Backmani Karulinna triloogia raamatuga „Võitjad“.
Tegu on ühe Rootsi väikelinna looga, kus kesksel kohal on jäähoki. Tegu pole siiski kolmeosalise spordiraamatute sarjaga, vaid looga, mis kätkeb endas nii paljude inimeste lugusid: lapsevanemate saavutamata unistused ja elus pettumised; noorte soovid leida sõpru ja tunnustust, peita enda ebakindlust ja üksildust; oma koha ja tunnustuse otsimine; aga ka lihtne rõõm sporditegemisest.
Backman oskab kirjutada kaasahaaravalt ja liigutavalt tavaliste inimeste eludest: siin on rõõmu ja kurbust, headust ja kurjust. Aga kesksel kohal on siiski perekond ja kogukond.
Raamatu esimesest osast "Karulinn"olen kirjutanud siin:
Ja 2022. aasta kokkuvõttes kirjutas neist raamatutest ka Aili:
Nina Lykke "Surmahaigus"
Kaiele meeldis Põhjamaade romaan:
Paljudel kindlasti juba loetud, kuna ei ole päris värske raamat, mina jõudsin selle raamatuni alles nüüd. Lühikeseks sisututvustuseks: perearst Elin on sattunud olukorda, kus ta on oma abikaasale truudust murdnud ja raamat siis käsitlebki, mis teda selleni viis ning kuidas eluga toime tuleb, kui afäär on abikaasale teatavaks saanud. Sekka võtab Elin vastu patsiente, kelle lood on huvitavateks vahepaladeks. Mõnele lugejale tundub see raamat kindlasti pessimistlik, aga mina leidsin omajagu huumorit. Lugesin ka autori uuemat raamatut “Ega me siin lõbu pärast ole” (blogis varem tutvustanud Maaja), mis oli ka muhe, aga “Surmahaigus” sobis mulle rohkem.
Carsten Henni "Raamatujalutaja”
Merlin luges südamlikku lugu:
Carsten Henni "Raamatujalutaja” on südamlik lugu seitsmekümne kahe aastasest raamatumüüjast Carl Kollhoffist, kes oli kunagi City Gate'i raamatupoe täiskohaga töötaja. Nüüd on tema kohustuseks vaid eriline raamatute kättetoimetamise teenus pärast tööaega. Carl valib ja pakendab igale kliendile individuaalselt raamatud, mis neile kõige paremini võiks sobida ning viib nende ukselävele.
Carl pole kunagi abiellunud ja on ilma lähedase perekonnata. Selle tõttu on ta üksik ja tema maailm keerleb raamatute ja raamatupoe ümber. Ta peab oma kliente, kes on enamasti temasugused üksildased, oma sõpradeks ja enamikuga on tal tekkinud eriline klapp.
Ühel õhtul kohtub Carl üheksa-aastase Sashaga. Vaatamata Carli vastuväidetele nõuab tüdruk, et ta tuleb Carliga raamaturingidele kaasa. Sasha sõbruneb tema klientidega ning mees on üllatunud, kui tahtejõuline ja tähelepanelik ta on.
Sasha mõtleb välja oma plaani, kuidas aidata Carli ja tema kliente, kellest igaüks tegeleb suletud uste taga oma isiklike probleemide ja ebaõnnega. Carlil on aga pingelised suhted poe praeguse juhataja Sabinega ja ta on teadlik, et tema ametiaeg raamatupoes hakkab lõppema. Kuid ta ei ole nõus laskma millelgi katkestada isiklikke sidemeid, mille ta oma raamatusõprade ringis on loonud.
Kui Carli tabab karm saatuselöök, muutub küsitavaks, kas tal õnnestub taas õnnelikuks saada.
Kommentaarid
Postita kommentaar