Jari Järvelä „Kahele poole koske“

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused.

Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest.

„Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“

„Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe muigas ja tõstis püssi. Mees surus toru vastu Sofia pead, see oli külm ja ümmargune, nagu oleks meelekohale pandud sõrmus. Sofia jalad läksid nõrgaks, ta vaatas seinal rippuvat isa ja ema pulmapilti ja mõtles: „Mina abiellun kuuliga.““

Romaani tegevus toimub paralleelselt kodusõjakuudel ja 1970-ndate Soomes ning autor on väga palju loo ainest ammutanud oma perekondade lugudest. Nii veetis Jari Järvelä igal suvel täpselt ühepalju aega mõlema memme juures – see oli oluline tema vanemate jaoks, kelle armastus ja üksteise leidmine ei olnud memmede jaoks kerge.

Raamatu tõlkija Kadri Jaanits on kirjutanud romaanile selgitava järelsõna, mis seletab lahti ka 1918.aasta valgete ja punaste vahel aset leidnud relvastatud konflikti tagamaad. Kodusõda on olnud ilmselt Soome ajaloo kõige vastuolulisem sündmus, mille mõju soomlastele ja Soome ühiskonnale on olnud erakordselt kauakestev. Seda näitab ka romaani memmede enam kui poole sajandi pikkune omavaheline vimm.