Lugemispäevik

  On 2020.a. jaanuar. Politseiuurija Elin Warner on kutsutud oma venna Isaaci ja tema tüdruksõbra Laure kihluspeole, mis toimub Šveitsi Alpides asuvas Le Sommeti talvekuurordis. Hotell on kerkinud kunagise tuberkuloosiravi keskuse asemele ja on avatud olnud alles paar aastat. Hotelli omanikeks on kinnisvaraarendaja Lucas Caron koos oma õe Cecilega. Kohalejõudnutele teeb Laure hotellis väikese ekskursiooni ja seejärel lepitakse kokku ühine õhtusöök. Õhtusöögilauas ootavad Elen ja tema kaaslane Will asjatult, nii Isaac kui ka Laure ei ilmu kohale. Järgmisel hommikul selgub, et Laure on öösel kadunud. Kui leitakse koristaja laip, siis kahtlustatakse, et ka Laure`t on tabanud sama saatus. Lisaks nendele õudustele on mägedes tõusnud ka tuul, mis ennustab tormi ja tekkida võivat laviiniohtu, mis aga omakorda muudaks võimatuks hotellist lahkumise. Olukord on pingeline ja kõhedusttekitav,tormgi on kiiresti hoogu juurde saanud ning liiklus linna ja hotelli vahel ongi katkenud. Kuna kedagi ...

    Äsja Eesti keeles ilmunud ja Goncourt'i preemia pälvinud raamatust on lühikese ajaga saanud viimase paarikümne aasta müüduim prantsuse romaan. Kuigi romaan ilmus 2020. aastal, toimub seal tegevus 2021.a. Ameerika presidendi nime, erinevalt teiste riikide presidentidest, ei mainita, kuid võib aru saada, et autor ei uskunud toona, et Trump ei võidagi valimisi, nagu ka mitmeid teisi asju, mille poolest see aasta meelde jääb. Aga see pole üldse tähtis tegelikult. Raamatut lugedes ei mõelnud ma ainult, et nii huvitav, nii hästi kirjutatud ja nii põnev, vaid tabasin ennast tihti mõttelt, et see on ju geniaalne. Loo tegelasi, väga eripalgelisi, erinevatel elualadel rohkem või vähem edukaid, nii mõnigi eraelus murrangulist aega läbi elamas,   ühendab üks ja sama Air Frace`i lend. Kui mitte tahta välja rääkida loo pointi, siis ei saakski rohkemat öelda. Aga ühel hetkel tuleb asjaosalistel tõdeda, et elu on neist mööda läinud, olulised asjad on juhtunud nende elus, aga ke...

Petrone kirjastuse Minu-sarja ühtlases lohepikas reas välgatas üks hea sõnaseadmisega pääsuke: Kihnu giidi Mare Mätase “Minu Kihnu”. Mare Mätas on haritud ja energiline kihnlane, kes töötanud kultuurihoidjana sihtasutuses Kihnu Kultuuriruum ja kogu raamat on samasugune: energiline ja kirglik kihnu kultuuri reis. Kõigepealt tutvustab autor oma suguvõsa, lapsepõlve ja noorust Kihnus. Järgneb Kihnu ajalugu (näiteks on sinna välja saadetud kurjategijaid), kombed sünnist pulmade ja surmani, tähtpäevade tähistamine, Kihnu majade ehitus ja sisekujundus, toidud, kihnlase iseloom: väikeses kogukonnas on kõige parem elada keskmisel inimesel, kes ei tekita kadedust teistes ega tunne ise, et on maha surutud. Tekstis on tihedalt kihnukeelseid sõnu ja väljendeid, väga tore. Raamatut lugedes jääb Kihnust mulje kui vanaaja oaasist, kuid “Kui palju on Kihnus ehedaid kördikandjaid ajal, kui neid ridu kirjutan, ehk aastal 2021? Aus vastus on, et kümmekond.” Paistab, et kihnlaste edasikestmine on seotud t...

Altos de la Cascada on elamurajoon Buenos Airese lähistel - turvaline ja kallis, mille juurde kuuluvad tenniseväljakud ja golfirajad, kaunid eramud ja muidugi jõukad elanikud. La Cascadat võiks nimetada riigiks riigis – Argentiina igapäevaelu ühes vaesuse ja kuritegevusega on siinsetest elanikest sama kaugel kui mõni teine planeet – siin elatakse oma elu hoopis teises rütmis. Kuid nagu ikka jäävad inimesed inimesteks – jõukale elule vaatamata ollakse vihased ja armukadedad; truudusetud ja õnnetud. Ning ütlemata oluline on jätta oma elust täiuslik mulje isegi siis, kui elu allamäge veereb. Ühel neljapäevaõhtul leitakse ühe uhke eramu basseinist kolme mehe surnukehad. Mis juhtus? Aegamööda ja mitme inimese suu läbi jutustatakse meile selle traagilise õhtu eellugu. Raamatu sündmuste toimumisaeg jääb laias laastus kaheksakümnendate lõpu ning 2001.aasta sügise vahele – ajale, mil Argentiinas leidis aset palju olulisi sündmusi nii poliitikas kui majanduses, mis raamatu tegelasi ühel võ...

Antti Tuomainen „Jänesefaktor” Maaja soovitab humoorikat kriminulli: Soome krimikirjanikel on seda, mida eesti krimikirjanikel pole – huumorimeelt. Nende raamatute tegevustik jookseb ladusalt ja nauditavalt, raske on raamatut käest panna. Esimestena nimetaksin Reijo Mäkit ja Antti Tuomaineni. Kes iganes tahab endale head tuju peaks lugema Tuomaineni raamatut „Jänesefaktor”, mis on samuti triloogia esimene raamat. Raamatut võib pakkuda nii huumorit, krimi kui romantikat ihkavale lugejale. Samuti on siin väga sarkastiliselt suhtutud igasugustesse uhhuu-õpetustesse ja teraapiatesse, millede ignoreerimise tõttu peategelane oma kindlustusmatemaatiku koha ju kaotaski. Ja lugeja õnneks see õnnetus Henri Koskineniga juhtus, sest nüüd on võimalus näha ja kogeda, kuidas nohikust saab sangar. Pärast seda, kui tema hasartmängijast vend sureb ja talle seikluspargi pärandab, muutub Koskineni elu 180 kraadi. Nüüdsest elab ta nagu ameerika mägedel, kus on hirmu, armu, närvikõdi, julmi kriminaale ja im...