Lugemispäevik

Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn. See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus. 2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä. Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega P...

Raamat on aus autobiograafiline jutustus Anna Sundbergi abielu(de) aegsest perioodist. Anna on rootslanna, kes elab ja töötab praegu Rootsis ning vaatab tagasi oma eluperioodile, kus ta elas islamis. Iseenesest pole selles midagi erilist, et kirjutatakse raamat tagasivaatena oma elust, seda tehakse sageli. Kuid Anna Sundbergi lugu puudutab kõiki tänapäeva eurooplasi, kes elavad praegusel rahutul, terrorismiohtlikul ja ebaõnnestunuks loetud multikulti ajastul. Anna Sundberg jutustuse kohta võiks isegi öelda armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas armumine toob naise ellu islami ja koos sellega kõik sinna juurde käiva: kombed, sõbrad, varasemast elust lahti ütlemise. Kusjuures Anna ei tundnud end sugugi halvasti niqabi kandes, (raamatus öeldakse „loor”) ta pidas seda normaalseks. Ka ei olnud alandlikkus ja alistumine tema jaoks probleemiks. Ta elas islamis ja pühendus sellele täielikult. Tunnistan, et minus tekitas raamatu lugemine tahtmist vestelda psühholoogiga peategelase mõttema...

"Aeg kaob, süda taob. Suu matsub, kuni jalg tatsub." Kuna mul on kodus väike tüdruk, kelle lemmikuteks on kaks merisiga, kõnetas raamat juba kaanepildi järgi mind kohe. Uskusin, et ilmselt väärib raamat oma lapsele soovitamist. Näib, et vaist ei eksinud, sest selgus, et laps on selle isegi riiulilt üles leidnud ja juba läbi lugenud :) Raamat on mõeldud eelkooliealistele ja algklasside lastele. Sama kaalukas kui tekst, on selles raamatus pildid. Lugu räägib pika ja õnneliku elu elanud ning nüüd juba vanaks saanud lemmikloomast, meriseast Muffinist. Raamat aitab lapsele jutustada vananemisest ja surmast nii nagu see on päriselt. Loom on elusolend, kellega tuleb hellalt ringi käia ja tema eest hoolitseda. Ta ei ärka uuesti ellu nagu tegelane arvutimängus. Raamat on küll nukker, kuid küllap on ka neid tundeid lapsele arenemiseks ja maailma mõistmiseks vaja. Pealegi on merisea noorusmeenutused päris toredad ja teevad sellest kokkuvõttes siiski helge raamatu. ...

Meie kartograafia guru Tõnu Raid on ilmutanud huvitava ja ilusa raamatu ristiretkedest Eestimaa pinnal. Taanlaste ristirännakud on ära toodud peamiselt Harjumaal, kuid jõuavad ka otsaga Virumaale. Kas teadsite, et Harjumaa ja kogu Eesti teedevõrgu algus ulatub ristimiseelsesse aega? Me oleme üsna reaalselt ja meie esivanemate liikumisradu arvestades siiani füüsiliseltki seotud oma muinasajaga. Kas pole lummav? Raamatus on kasutatud Rootsi ajal tehtud kaarte, kuid see ei sega maa ristimisest ligi 470 aastat hiljem valminud kaartide põhjal ristimiskäikude pikki lõike taastada. Huvitav fakt, mis küll otseselt ristiretki ei puuduta, on see, et Rootsi ajal kaardile paigutatud teed vastasid 95% ulatuses 1950. aastateni. Harju- ja Virumaal on vedanud, kuna nende ulatuses on võimalik kasutada 13. sajandist pärit teksti mitmesuguste teemade uurimisel, eriti aga ristimisel käidud teede, kohanimede ja asustuse ajaloo osas. Kui lugeja on mingil moel seotud mõne külaga Harjumaal, siis on ju h...

Prantslanna Cecile Huguenini „Mangode hooaeg”, väike mõjuv romaan kultuuride kokkupõrkest. Hästi kirjutatud, teraste tähelepanekutega ja sobib isegi leinateraapiaks. Praegu me ju liigume maailmas enneolematus ulatuses ringi, käime vabatahtlikuks ja töötame, armume ja abiellume, saame lapsed ja kohaneme või igatseme koju tagasi. Peale põnevuse on võõras kultuuris elamine siiski ka ohtlik, sa ei tunneta ohtu õigesti, paistad liiga välja ja satud ohvriks. Või siis ei suuda täielikult sisse elada ja jäädki mööda maailma rändama või kripeldab alati väike rahulolematus. Eestlasele sobib vist öelda, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, või „tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt...” Loe, mis juhtus ühe perekonnaga. Raamatu sisu leiab tutvustamist ka järgnevates blogides: Kultuuritarbija 60+ Lugemissoovituse blogi

Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust, mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva. Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda, mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin! Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde...