Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil
nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning
kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks
meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel
tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust,
mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub
Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on
üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse
vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva.
Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole
tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka
kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda,
mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi
ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle
raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin!
Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde tõlgitud ka romaan "Üksainus hingetõmme", mille ma ilmselt samuti õige pea ette võtan.
Kaiega nõus, et kaane järgi poleks kindlasti kätt sirutanud ja kui loo alguses poleks vihjatud sellele, et tegelikult kisub asi karmiks, ei oleks ma pikalt viitsinud sellest muinasjutuliselt ilusast elust jahil mööda paradiisirandu sõites, pikalt lugeda. Aga vahepeal tuletatakse jälle meelde, et midagi on juhtumas ja mingist hetkest ei saanud enam käest ära panna ja see kuulub nende lugude hulka, mille lõpus on kõik justnagu selge juba, aga viimane lehekülg ikkagi üllatab.
VastaKustuta