Lugemispäevik

Kindlasti ei  ostaks ma maja kaljuservale, mis on enesetapjate lemmikkohaks ent ometigi raamatu peategelased Pippa ja Gabe kolivad oma tütardega unisesse rannikuäärsesse väikelinna Melbourne'i lähedal, täpsemalt kalju tipus asetsevasse mägimajja.  Kõik on ideaalilähedane, neil on imeline perekond, kaasaegne elukorraldus, hingesugulus. Gabe hoolitseb täiskohaga tütarde eest ning Pippa töötab advokaadina. Idüllilise vaatega majake tundub neile olevat parim koht uueks alguseks, miks aga üldse uuta algust vaja on, see selgub alles kui autor jõuab looga nii kaugele, et seinakapist hakkavad vähehaaval välja pudenema sinna peidetud luukered. Elu tundub neil justkui minevat hästi. Pippa karjäär kulgeb tõusujoones ning Gabe on linnakeses tuntud seitsme inimese elu päästnud kangelasena, kuid siis juhtub midagi, mis paistab esialgu õnnetusena, aga ei ole seda sugugi mitte.  Raamatukogus on Sally Hepworthilt veel järgmised raamatud:  eesti keeles "Ämm", "Asjad, mida me hoiame...

Raili endiselt spordikirjandusest… Taavi Sumberg on lõpetanud Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonna rekreatsioonikorralduse bakalaureuseõppe. Tudeerinud kümneid võõrkeelseid Sport Parenting raamatuid, kuulanud podcaste ning lugenud palju uuringuid. On vanemaid, kes usuvad, et lapse spordiarmastuse suurim looja on treener, kuid endise spordilapse ja tänase entusiastliku alustava spordivanemana on Sumberg veendunud, et iga lapse sportlikke eluviise mõjutavad enim tema vanemad. Lapsed alustavad spordiga vanemate suunamisel, kuid tihti lõpetavad sellega vanemate survestamise või asjatundmatuse tõttu. Paljud lapsed jätavad organiseeritud spordi pooleli 13. eluaastaks, kuna sport ei ole neile enam lõbus. Raamatus “Õnnelik spordilaps” on vajalikud sporditeemad, mida autor koos 50 endast targema inimesega (endised ja tänased tippsportlased, hinnatud lastetreenerid jne) arutanud on.  Arvan, et seda raamatut peaks lugema iga arukas lapsevanem, kelle peres kasvab spordilaps. Inimesed, ke...

John Nicholas Gray on inglise poliitiline filosoof ja autor, kes tunneb huvi analüütilise filosoofia, ideede ajaloo ja filosoofilise pessimismi vastu. Ka tema “Kaslaste filosoofia” ei ole mingi nunnu piltidega kiisuraamat, vaid filosoofiline teos, milles autor võrdleb kasside ja inimeste erinevat elukäsitlust. Teosest järeldub, et kui filosofeerimine heaks ja õnnelikuks eluks lahendusi ei paku, võiks õppida kassidelt. Ma olen seda alati kahtlustanud, juba sellest ajast, kui mu varateismeline poeg ütles: “Ära õienda kassiga, ta on kõige targem inimene meie peres.” See raamat vaid kinnitas varasemat arvamust. Tore lugemine omakandimehe Kaupo Nurga heas tõlkes. “Tehes harva midagi, mis ei täida kindlat eesmärki või ei paku vahetut naudingut, käituvad kassid kui ürgrealistid. Inimliku rumalusega silmitsi seistes lähevad nad lihtsalt minema.” “Kehastades vabadust ja õnne, mida inimesed pole kunagi tundnud, on kassid inimmaailmas võõrad. Neid on peetud “ebaloomulikeks olenditeks”, sest nad e...

Kui sa armastad muusikat, on see raamat kindlasti sinule. Kui sa oled elanud 70-ndatel või oled ajaloohuviline, on see raamat just sinule. Kui soovid lugeda head kirjandust, on see raamat sulle.Tegemist on väga ajastutruu romaaniga ühe rokkbändi ja selle solisti teekonnast kuulsuseni ja bändi ootamatu lagunemiseni kuulsuse tipul. Sellel teel on saladusi, armastust ja nagu ikka- sex, drugs and alcohol. Lugu on nii tõetruu, et kohati võib lugedes ununeda, et tegemist on väljamõeldud tegelastega. Ameerika autor Taylor Jenkins Reid on kirjutanud veel romaanid: "Evelyn Hugo seitse meest", "One True Loves" ja "Malibu Rising". "Daisy:...Vaatasin, kuidas inimesed esireas mind kuulavad, mind kuulevad. Need võõramaa inimesed, inimesed, keda ma polnud elu sees kohanud - ma tundsin nendega sellist sidet, mida ma kunagi varem polnud kellegagi tundnud. See ongi muusika juures asi, mida olen alati armastanud. Mitte helid ega publik ega nauding, vaid sõnad - emotsio...

Kuidas peaksin seda imetoredat raamatut arusaadavalt kirjeldama? Kui ütleksin, et kaardid võivad olla lummavad ja põnevad, siis jääks seletus ilmselt liiga subjektiivseks. Et aru saada, mislaadse raamatuga on tegemist, kujutage endale ette erinevaid atlasi koolipõlvest, kus erinevatel lehekülgedel oli kaardi peal selgeks tehtud nii majanduslikke, looduslikke jm tõdesid erinevate piirkondade kohta. Aga et kaartidel on võimalik peaaegu et kõike seletada ja kaardistada, see on vahva! Nagu pealkiri lubab, on raamatus 65 väga huvitava informatsiooniga Eesti kaarti, kõikidel seletavad tekstid juures.  Kaardid annavad meile huvitava kujunduse kaudu toredat ja üllatavat teavet, näiteks:  Millal toomingas erinevais paigus õitsema hakkab? Eesti antipoodid ehk mis on teisel pool maakera? Mitu Eestit mahub Ukraina sisse? Kus on kirikutel torni otsas rist, kus kukk? Verised kohanimed (...vere) Kus asub pang, kus ämber? Milline punkt on seotud meie hiidudega: Kalvipoja, Suure Tõllu või teis...

Raamatus leiab kinnitust igivana tõde, et jäta laps ilma mänguasjadeta loodusesse ja ta hakkab aina rohkem kasutama loovust. Nii juhtus ka perekonnaromaani “Vaalaluu teater” peategelase Cristabeliga. Orvuks jäänud tüdruk kasvas üles 1920-ndatel perekonna maamõisas Devonis Inglismaal. Kasuperes suhteliselt omapäi jäetuna sundis uudishimu teda väga varases eas lugema hakkama ning mitte just eakohane kirjandus pani aluse rikka fantaasiamaailma tekkele. Cristabel luges noorematele ette Shakespeare`i ja Homerose teoseid, üheskoos tehti sokiteatrit ning näidendite maailm kandus ka nende igapäevaellu. Looduses kehastuti erinevatesse rollidesse, kulissideks mäed ja metsad, kus parasjagu viibiti. Kui meri uhtus randa vaala, tõmbas Cristabel kampa noorema kasuõe Flossie ja nõo Digby, külas elava kunstniku pere ning asus vaalaluude vahel näidendeid lavastama. Sõjapäevil spioonidena välismaal viibinud Cristabelil ja Digbyl oli vast just tänu näitlemisoskusele lihtne kiirelt identiteete muuta ning ...

Kirjastuse Härra Tee & proua Kohvi poolt juba 2010. aastal välja antud tilluke raamatuke, mis minul siiani kahe silma vahele jäänud, aga õnneks nüüd ma ta ikka leidsin. Autor ise nimetab oma teost hüsteeriliseks traktaadiks ja ausalt öeldes õnnestus mul lugemise ajal mitu korda lausa hüsteeriliselt naeru lagistada. Lõbus lugemine, mis pakub rohkelt äratundmisi igale eestlasele. Kui pool tunnikest kaanest kaaneni jõudmiseks on möödas, paneb loetu elu üle pikemalt järele mõtlema. Vot niisugune lugu, lahti seletama ja filosofeerima ei hakka, soovitan soojalt tutvuda.