Raamatus leiab kinnitust igivana tõde, et jäta laps ilma mänguasjadeta loodusesse ja ta hakkab aina rohkem kasutama loovust. Nii juhtus ka perekonnaromaani “Vaalaluu teater” peategelase Cristabeliga. Orvuks jäänud tüdruk kasvas üles 1920-ndatel perekonna maamõisas Devonis Inglismaal. Kasuperes suhteliselt omapäi jäetuna sundis uudishimu teda väga varases eas lugema hakkama ning mitte just eakohane kirjandus pani aluse rikka fantaasiamaailma tekkele. Cristabel luges noorematele ette Shakespeare`i ja Homerose teoseid, üheskoos tehti sokiteatrit ning näidendite maailm kandus ka nende igapäevaellu. Looduses kehastuti erinevatesse rollidesse, kulissideks mäed ja metsad, kus parasjagu viibiti. Kui meri uhtus randa vaala, tõmbas Cristabel kampa noorema kasuõe Flossie ja nõo Digby, külas elava kunstniku pere ning asus vaalaluude vahel näidendeid lavastama. Sõjapäevil spioonidena välismaal viibinud Cristabelil ja Digbyl oli vast just tänu näitlemisoskusele lihtne kiirelt identiteete muuta ning erinevatesse rollidesse sisse elada. Romaan annab ülevaate peresuhetest ning kõigi pereliikmete saatusest kuni sõja lõpuni. Peategelane Cristabel pöördub koju tagasi ning alustab sõjas muutununa ja uusi teadmisi kogununa uuesti lavastamist, sest see on ta elu kutsumus.
Mulle väga meeldisid autori sõnaosavus, lummavad kirjeldused ja tabavad võrdlused ning oskus teksti abil edasi anda sündmuste tempot ja rütmi. Kui üks debüütromaan on nii kaasahaarav ja heal tasemel, võib Joanna Quinn endale küll maailma kirjanduslukku koha leida. Ootan huviga tema järgmist teost.
“Igasuguse süstemaatilise hariduse puudusel on Seagrave`i-laste teadmised maailmast kokku lapitud ühtesobimatustest allikatest, et luua aeg-ajalt töökõlblik Frankensteini infopeletis. Nad teavad enamiku liblikate nimesid (Perry), seda, kuidas kuidas nülgida küülikut (Maudie), seda, et oktoobris ei tohi kitsemurakaid süüa, sest kurat sülitab nende peale (Betty), ja kõige kiiremat teed külakõrtsi (Willoughby).”
“Cristabel keerab rajal taas ringi ja juhatab seltskonna metsast välja ning mööda rohtunud rada majakese poole.“Cristabel,” alustab Willoughby, “see on lihtsalt paratamatus, ma- püha Jumal, mis kurat see on?”Majakese juures on lava taas kord muutunud. Etenduseruumi ümbritseb nüüd Rosalindi tellitud tõeline lavavalgustus ja selle ees on mitu rida uusi klapptoole. Kuid lavaala keskel seisab kõige üllatavam muutus- Chilcombe`i vaal.”
“Juurikas osutab maalile, sosistab: “Kas see peab preili Philly olema? Tal pole jalgu.”
Tarass küsib: “Sa tahad jalgu? Jalgu võib teha masin. Kunst tuleb seestpoolt. Unenägudest.”
”Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod,”” tsiteerib Cristabel.
Tarass noogutab. “Sul on see olemas. Neil teistel? Tss. Nüüd ma pean töötama.” Ta rehmab neile käega.
Cristabel lepib minemasaatmisega ja läheb eemale, Digby ja Juurikas kannul. Ta on rõõmus, et saab liikuda, sest päris “Iliase” lavastamine on tema rinnas paisuv erutusemull ja ta tahab selle ära viia, enne kui keegi saab selle katki teha.”
Kommentaarid
Postita kommentaar