John Nicholas Gray on inglise poliitiline filosoof ja autor, kes tunneb huvi analüütilise filosoofia, ideede ajaloo ja filosoofilise pessimismi vastu. Ka tema “Kaslaste filosoofia” ei ole mingi nunnu piltidega kiisuraamat, vaid filosoofiline teos, milles autor võrdleb kasside ja inimeste erinevat elukäsitlust. Teosest järeldub, et kui filosofeerimine heaks ja õnnelikuks eluks lahendusi ei paku, võiks õppida kassidelt. Ma olen seda alati kahtlustanud, juba sellest ajast, kui mu varateismeline poeg ütles: “Ära õienda kassiga, ta on kõige targem inimene meie peres.” See raamat vaid kinnitas varasemat arvamust. Tore lugemine omakandimehe Kaupo Nurga heas tõlkes.
“Tehes harva midagi, mis ei täida kindlat eesmärki või ei paku vahetut naudingut, käituvad kassid kui ürgrealistid. Inimliku rumalusega silmitsi seistes lähevad nad lihtsalt minema.”
“Kehastades vabadust ja õnne, mida inimesed pole kunagi tundnud, on kassid inimmaailmas võõrad. Neid on peetud “ebaloomulikeks olenditeks”, sest nad elavad oma loomuse kohaselt. Kuna inimeste seas sellist elu ei leidu, hakati kasse pidama deemoniteks või jumalateks.”
“Inimesed – öeldes, et nende eesmärk elus on olla õnnelik – ütlevad tegelikult, et on armetud. Mõeldes õnnest kui projektist, otsivad nad täitumist mõnel tulevasel ajahetkel. Olevik libiseb mööda ja hinge hiilib ärevus. Tekib kartus, et sündmused võivad häirida edasiliikumist sellesse tulevasse seisundisse. Seepärast pöörduvad inimesed rahutusele leevendust pakkujate – kas filosoofia või tänapäeva teraapia – poole. End ravina esitlev filosoofia on ise sama tõve sümptom, mida ta püüab ravida. Teistel loomadel pole vajadust tähelepanu oma seisundilt kõrvale juhtida. Sellal kui õnn on inimesele kunstlik, on see kassidele nende loomulik seisund. Kassidel ei ole kunagi igav kui nad just ei satu endi jaoks loomuvastasesse keskkonda. Igavus on iseendaga üksijäämise hirm. Kassid on iseendana olles õnnelikud, samas püüavad inimesed olla õnnelikud iseenese eest põgenedes. Just selles erinevad kassid inimestest kõige rohkem.”
“Asjaolu, et kassid juhte ei tunnista, võib olla üks põhjus miks nad ei allu inimestele. Nad ei austa ega kuuletu inimolendeile, kellega nii paljud neist praegu koos elavad. Isegi meist sõltudes jäävad nad meist sõltumatuteks. Meie suhtes kiindumust näidates pole tegu iseka armastusega. Kui kassid meie seltskonda ei naudi, lahkuvad nad. Kui nad jäävad, siis sellepärast, et tahavad meiega olla. See on ka põhjus, miks paljud meist kasse kalliks peavad.”
“Kasse on sageli kirjeldatud kui amoraalseid. Kassid ei allu käskudele ja neil pole ideaale. Nad ei näita mingeid märke süütundest või kahetsusest ega ka mitte püüdlusest olla paremad, kui nad on. Nad ei tee maailma parandamiseks pingutusi ega vaeva end kaalutlustega, mis oleks õige tegu. Kui nad öeldust aru saaksid, tunduks neile naeruväärne mõte, et nende eluviisi üle peaks otsustama mingisugune väline standard.”
Raamatu lõppu on lisatud kaslaste kümme nõuannet hästi elamiseks, siin mõned neist:
1. Ärge eales püüdke veenda inimesi olema mõistlikud….Kui inimese ebamõistlikkus teid frustreerib või ohustab, siis kõndige minema.
3. Ärge otsige oma kannatustes tähendust. ...Ärge kiinduge kannatustesse ja vältige kõiki, kes nii talitavad.
9.Hoiduge kõigist, kes lubavad teid õnnelikuks teha. Teid õnnelikuks teha lubavad inimesed talitavad nõnda selleks, et olla ise vähem õnnetud. Teie kannatusd on neile vajalikud, sest nendeta oleks lubajal vähem põhjust elada. Ärge usaldage inimesi, kes enda sõnutsi elavad teiste jaoks.
Kommentaarid
Postita kommentaar