Lugemispäevik

Raamatu kaanele kirjutatu „üks õudne lugu“ on veidi eksitav. Õudusromaanist on asi siiski kaugel, minu meelest on tegemist ulmesugemetega põnevikuga. Sünge lugu sõprusest, teadusest, ja võimust, mis viib inimesed julmuse, teiste ärakasutamise ja allkäigu teele. Lugu on läbipõimitud nii tänapäevast kui minevikust.  Metsast leitakse veritsev tätoveeringuga imik. Ta elu suudetakse päästa. Jonas saab endale armastavad kasuvanemad, kuid ta tunneb, et on teistsugune kui tavalised lapsed. Täiskasvanuna hakkab ta üha enam huvi tundma enda päritolu vastu. Miks tema päris vanemad ta sellisel võikal moel hülgasid? Mis tal viga on? Kas ta peaks oma tugevat intuitsiooni järgima või hoopis varjama? Töötanud aastaid Rootsi maksuametis värvatakse ta salapärasesse firmasse Apisec, mille omanikud näivat teadvat Jonase kohta rohkem kui ta ise. Eriti ajab Jonast segadusse veider lähedusetunne ühe Apiseci juhi Nelly Josefssoniga. Koos oma hea sõbra Björnega hakkavad nad jälgi ajama ning pus...

Üks mu lemmikhobisid on filmide vaatamine. Kui mõni raamatul põhinev film mind köidab, siis enamasti lisan raamatu endale lugemisplaani. Ja mulle selline järjekord sobib, siis saan nii hea filmi- kui ka raamatuelamuse. Allpool mõned näited väga headest lugudest, mida tasub esmalt vaadata ja siis lugeda. Veiko Õunpuu „Sügisball” (2007) ja Mati Unt „Sügisball” (2009) Veiko Õunpuu „Sügisball” on minu meelest üks parimaid eesti filme. Käisin seda kinos vaatamas. Enne kinoskäiku olin osaliselt raamatu sisuga tuttav, kuid ma polnud raamatut lugenud. Pärast filmi tekkis aga minus uudishimu, mida Õunpuu raamatust välja noppis, mida ta on 1970ndate Mustamäe inimestest ja tegemistest toonud Lasnamäele, kuidas ta raamatust inspiratsiooni ammutas. Aga siiski lükkus raamatu lugemine edasi ja alles 2016. aastal lugesin seda. Mulle väga meeldis raamatust otsida neid kohti, mis tõenäoliselt olid Õunpuule inspiratsiooniallikateks. Mati Undi loodud üksildaste inimeste tardunud elutants s...

Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu. Raamat algab Gustav Klimti sünnist ja lõpeb Klimti kuulsama maali müümisega 2006. aastal. Raamatus on põnevalt edasi antud Gustav Klimti ja Adele Bloch-Baueri elulood sünnist surmani. Juutidest intelligentsi saatus II Maailmasõja päevil ja pärast seda, natside kunstiröövid, Hitleri kujunemine kunstifanaatikuk s. Raamatu autoril on põnev vaatenurk: raamat kunstist ja holokaustist. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel. Vähe on räägitud juutide olukorrast pärast II maailmasõda. Ehmatas see, et Ausria riik ei tagastatud neile sõjas konfiskeeritud varasid sugugi kergelt. Asjaajamine tekitas palju kohtuvaidlusi ja pikki aastaid ootamist. Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama Klimti maalid? Igal röövitud maalil oli oma lugu ja iga lugu tekitas tung...

Taas soovitame raamatuid, mis aasta jooksul meie raamatukogu töötajaid kõige enam köitsid. Lisaks jagame muusikasoovitusi. Muutsime veidi meie iga-aastast parimate raamatute väljaselgitamise traditsiooni. Eelmisel viiel aastal koostasime edetabeli parimatest uutest raamatutest. Kuid kuna uued raamatud alati kohe meie lugemisvarasse ei jõua, soovitame sel aastal ka raamatuid, mis on ilmunud varem, aga mida lugesime 2016. aastal. Meie raamatukogu töötajad valivad lugemiseks raamatuid väga erinevatest žanritest, seega jagame lugemiselamusi igale maitsele. Samas kuna meie eelistused on nii erinevad, ei ole meil ette näidata põnevat parimate uute raamatute edetabelit. Siiski on üks 2016. aasta lõpus ilmunud raamat, mis tõusis kolme häälega esile. See on Maarja Kangro autobiograafiline romaan „Klaaslaps” . „Nii hästi kirjutatud raamat, et valutad kogu hingega kaasa. Ja kui juba loost lahti lasta ja avaramalt mõelda suudad, siis suudad ehk ka maailma teritatud tunnet...

Mälestused 2016. aasta parim uus raamat on meie raamatukogu töötajate meelest Maarja Kangro autobiograafiline romaan viljatusest ja lastetusest. Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016) „See on minu arvates tähelepanuväärseim romaan viimase aja eesti kirjanduses. Harvaesinevalt ehe enesesse vaatamine, lõikavalt valus isikliku traagika kujutamine, lootused ja lootusetus saatuse kaalukausil, arutlused surmast. Palju verd – nii Maidanil kui palatis. Isiklik tragöödia saab avarama mõõte. Vahet pole, mis on valu allikas. Valu on valu. Peaaegu ema valu on ikka ema valu. Kui need vanemad, kelle lastel on olnud õnn sündida, oskaksid oma maimukesi sellise sügavuse ja süvenemisega kirjeldada, nagu seda väikese klaasneiu (kes midagi ei aimanud ja ema etteheitva näoga ei vaadanud) ema seda suudab. Sisimas emaks saanu mõttevestlused oma sündimata jäänud lapsega kraabivad lugeja tõsiselt marraskile. Asetleidnuga leppimatus ja saatusele alistumine pääsevad võidule vaheldumisi, heitlike-meeleheitli...

Loodus Viio Aitsam „Putukafriigi päevaraamat” (2016) „Erilisena mõjus mulle Viio Aitsami „Putukafriigi päevaraamat”. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik huvi tunda mõne ussikese eluringi vastu ja teda lausa luubiga aasta otsa jälgida ja siis veel osata ta elukommete kohta järeldusi teha ja talle aias mõnusaid elutingimusi luua. On ikka olemas omapäraseid inimesi. Mina olen ainult liblikaid püüdnud, ära kuivatanud, määranud ja karpi talletanud.”  Leelo postitus . Toit „101 eesti toitu ja toiduainet” (2016) „Raamat on väga ülevaatlik ning hõlmab eri ajastuid. Huvitav oli teada saada, et lisaks kartulile ja teraviljatoitudele, söödi Eestis piirkondlikult väga erinevalt. Tutvustamist leiab, kuidas eestlaste talupoeglik kasin toidukultuur sai eelkõige mõjutusi baltisakslastelt, mida tõi kaasa nõukogude aeg ning kuidas on toidu ja selle tarbimisega kaasajal.  Hariv ajaviitelugemine nii kokanduse- kui ka ajaloohuvilisele.” Pamela Mara „Hullult head val...

Ilmar Taska „Pobeda 1946” (2016) ja Holger Kaints „Uinuv maa” (2016) „Paigutasin raamatud kokku, sest mõlemad romaanid käsitlevad sama ajajärku meie ajaloos – nõukogude okupatsiooniaega 1940ndate Eestis. Tegelasteks eestlased, kuid igaühel siiski erinevad maailmavaated, eesmärgid ja tõekspidamised. Ja nagu igal ajastul, leidub raamatutegelaste hulgas neid, kes valitsevast korrast kasu lõikavad (või seda lõigata soovivad), kui ka neid, kes süütult (või otsitud süüga) kannatama peavad.  Holger Kaints on teinud head tööd: dialoogid kõlavad ajastukohaselt, karakterid on selged ja olustikukirjeldused detailsed. Ja põnevust jätkub samuti.” Kaili on Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” tutvustanud siin . Reedale meeldis ka Ilmar Taska romaan „Pobeda 1946” (2016), millest ta kirjutas siia . Meelis Friedenthal „Inglite keel” (2016) „Mingi seletamatu lummus loetust on jäänud tänaseni mällu. Nüüd siis on põhjust oletada, et ehk on just selleks salakeeleks inglite keel.” ...