Parimad lugemiselamused 2016: ilukirjandus

Ilmar Taska „Pobeda 1946” (2016) ja Holger Kaints „Uinuv maa” (2016)

„Paigutasin raamatud kokku, sest mõlemad romaanid käsitlevad sama ajajärku meie ajaloos – nõukogude okupatsiooniaega 1940ndate Eestis. Tegelasteks eestlased, kuid igaühel siiski erinevad maailmavaated, eesmärgid ja tõekspidamised. Ja nagu igal ajastul, leidub raamatutegelaste hulgas neid, kes valitsevast korrast kasu lõikavad (või seda lõigata soovivad), kui ka neid, kes süütult (või otsitud süüga) kannatama peavad. 
Holger Kaints on teinud head tööd: dialoogid kõlavad ajastukohaselt, karakterid on selged ja olustikukirjeldused detailsed. Ja põnevust jätkub samuti.”

Kaili on Holger Kaintsi romaani „Uinuv maa” tutvustanud siin.

Reedale meeldis ka Ilmar Taska romaan „Pobeda 1946” (2016), millest ta kirjutas siia.

Meelis Friedenthal „Inglite keel” (2016)
„Mingi seletamatu lummus loetust on jäänud tänaseni mällu. Nüüd siis on põhjust oletada, et ehk on just selleks salakeeleks inglite keel.”

Pikemalt siin.

Kai Aareleid „Linnade põletamine” (2016)

„Aareleid on hea olustiku edasiandja. Vähemasti kõik tundub olevat ajastukohaselt usutav. Sõnadega autor ei priiska, pigem on tunda võimalikult täpse sõna leidmise taotlust. Väga ilusas eesti keeles kirjutatud raamat.”

Rohkem saab lugeda siit.

Mart Sander „Litsid: naiste sõda. Teine raamat” (2016)

„Väga litsid ajad on romaanis kätte jõudnud. Multimees Sander jätkab teises osas ikka väga stiilselt aegade muutumise kujutamist. Tema teab juba, kuhu järjega välja tüürib. Lugejana tahaks ka kohe kolmanda raamatuga jätkata, aga kus sa siis saad. Üks väga peenekoeline ajalootõlgendus, hoolimata petlikust pealkirjast. Kõige hullemad litsid tegutsevad alati hoopis tähtsamates majades, kui seda on üks väike bordell. Seda ilmselt kahjuks ka igal ajal.”

Paša Matšinov / Paavo Matsin „Gogoli disko” (2015)

„No nüüd tuleb vist küll viljandlasi õnnitleda, et nad on saanud sellise kreisi minevikulise tulevikuvisiooni. Ei jõudnud lugedes ära ahhetada, ohhetada ja itsitada Matsini pööraseid ja ilmselt põhjatuid fantaasiavarusid. Kui tunneks paremini Viljandi olusid-inimesi, oleks ilmselt veelgi enam oianud. Maramantšiku ja mõne veel hammustasin muidugi läbi. Tegelaste kirev galerii on ikka hullumeelselt rikkalik. Stiililise ühtluse nimel peaks vist lõppu kirjutama, et nii arvab Rjeetuška.”

Novellidest soovitame lugeda Mehis Heinsaare raamatut „Unistuste tappev kasvamine” (2016).

„Head muinasjutud, ja just need nad ongi, sest tegelikus elus midagi sellist ei toimu. Aga sa võid muidugi õpetusiva otsida, seda muidugi. Võtad õhtul ühe ette: peategelane hakkab Suislepa poe eest astuma, no nii 8-9 km Kärstna suunas minna, kõik on täitsa harilik, ja kus siis hakkab ära keerama: võlumetsad, nõiamoorid ja mis kõik ette tuleb. Mõtled, et oeh, no mida, aga siis lõpeb kõik ilusti praekartulite söömise või töötukassa külastamisega.”

Rein Raud „Unelindude rasked saapad” (2016)

„Minu jaoks lõppenud aasta mõjuvaim luulekogu, lisaks veel Asko Künnapi poolt imeliselt kujundatud. Rahulikult elutark lihtsate ja inimlikult nii oluliste tõdemuste sõnastamine.”

Reet kirjutas sellest luulekogust siin.

Laura Barnett „Meie võimalikud elud” (2015)

„Romaan algab kahe üliõpilase kohtumisega 1958. aastal Cambridge’is ning kirjeldab kolme erinevat võimalust, kuidas oleksid võinud noorte elud edasi minna.

Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et kuivõrd oluline roll meie elus on teadlike otsuste kõrval ka juhuslikkusel: pealtnäha ebaolulised asjad või sündmused võivad meie ellu niivõrd palju muutusi tuua. Usun, et igaühel meist on olnud olukordi, millele tagasi vaadates mõtleme, et mis oleks juhtunud kui...?”

Helene Gremillon „Usaldusalune” (2016)

„Raamatu tutvustusest: „On aasta 1975. Camille on äsja ema kaotanud. Kaastundeavalduste seas on kummaline kiri, mil pole saatja aadressi. Kirjad muudkui saabuvad ja toovad päevavalgele aastatel 1938-1943 aset leidnud traagilise armastusloo, mille keskmes on oma tahtest sõltumatult tema, Camille. Realistlikult ajastutruul taustal on autor suutnud luua haarava, mitmetasandilise ja sügavalt mõtlemapaneva loo emaarmastusest, vihkamisest, reetmisest, hullumeelsusega piirnevast kirest ja meeleheitest.”

Selline tutvustus tundus huvitav ja ma ei pettunud. Oli väga põnev lugemine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Lugu jutustati kirjade kaudu. Ja mõlema peategelase vaatevinklist nähtuna.”

Victoria Hislop „Tagasitulek” (2016)

„Olin lugenud Hislopi kahte eelmist romaani „Saar” (2013) ja „Elulõng” (2015), mis mulle mõlemad väga meeldisid. Seetõttu võtsin lugeda ka „Tagasituleku”. Nagu eelmiste on ka selle raamatu tegevus seotud konkreetsete ajaloosündmustega (seekord Hispaania kodusõda), mille taustal vaadatakse ühe perekonna aja- ja elulugu. Kes veel pole lugenud eelmisi raamatuid, tasub ka need kätte võtta. Perekonnalood on huvitavad.”

Lisa Genova „Siiski veel Alice” (2016)

„Alice on ülikooli psühholoogiaprofessor, kes saab viiekümnenda eluaasta lävel Alzheimeri diagnoosi. Haigus süveneb ajapikku ning see teekond ei ole kerge ei Alice'ile ega ka tema perele. Kuigi võiks arvata, et teema tõttu on raamat sünge ja masendav, siis minule raamat sellisena meelde ei jäänud.”

Sally Andrew „Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus” (2016)

„Lõuna-Aafrikas, Väike-Karoo looduskaitsealal elava kirjaniku ja keskkonnaaktivisti Sally Andrew raamat on peale tõsiseid teemasid lahe puhkus, lohutustoit, mida pakuvad ka mitmed armuasjade ja toidusoovituste eksperdi Tannie Maria retseptid. Hakkaja keskealise lese lahendada on alguses lehelugejate südamemured, edasi aga ka juba segased mõrvalood.”

Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest” (2015) ja Tea Lall „Ära armasta mind enam” (2016)

„2016. a oli üsna masendav aasta ja masendavad on ka Lalli ja Verhulsti raamatud, eriti Tea Lalli noorteromaan. Lapsepõlv Belgias ja lapsepõlv Eestis. Miks üks õnnelikumaks ajaks peetav eluetapp on nii jube? Kui Verhulsti raamatus on veel huumorit, irooniat ja ootamatult positiivne lõpplahendus peategelase jaoks, siis Tea Lalli raamat kriibib hinge verele nende laste pärast, kes jäävad või ei jää ellu mitte tänu oma vanematele vaid nende kiuste. Täiskasvanud on oma elu elamisega nii ametis, et lapsed jäetakse hingeliselt, vaimselt ja füüsiliselt üksinda eludžunglisse, kust õrnemad välja rabeleda ei jõua.”

Tea Lalli noorteromaanist „Ära armasta mind enam” on juttu ka siin. Samuti soovitame seda ja teisi noorteromaane selles postituses.

Leah Vincent „Lõika mind vabaks: patt ja lunastus pärast ultraortodoksset lapsepõlve” (2014) ja Jennifer Clement „Palved röövitud tüdrukute eest” (2015)

„Mõlemad raamatud räägivad noortest tüdrukutest, kes peavad võitlema eluga, et olla ja jääda olema. Kahest erinevast rahvusest tütarlapsed, pisut sarnase saatusega, füüsilist vägivalda kannatanud. Kaks erinevat suhtumist vanemate poolt. Raamatus „Lõika mind vabaks” hülgab juudi ema oma tütre, kui tütar üritab end lahti rebida usu kammitsatest, perekonna tõekspidamistest. Aga raamatus „Palved röövitud tüdrukute eest” teeks ema kõik, et kaitsta oma last kurja ja julma maailma eest. Mehhikos sündinud tüdrukute emade suur mure laste ellujäämise pärast, emade valmisolek kaitsta oma lapsi väga erinevatel viisidel.

Masendavad ja mõtlemapanevad raamatud noorte neidude läbielamistest. Soovitan lugeda noortel inimestel.”

Mary Alice Monroe „Raamatuklubi” (2016)

„Raamat räägib viiest erinevast naisest, kes on teinud endale raamatuklubi. Üks osa on raamatute lugemine ja nende üle arutamine, kuid lisaks on see ka koht, kus saada tuge eluraskustega ja muutustega toimetulekul.”

Jonas Jonasson „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)” (2016)

„Lugu on kogu oma absurdsuse juures üdini positiivse hoiakuga – ka kõige suuremast jamast on alati väljapääs ja ka kõige paadunumad kurjategijad muudavad meelt. Samuti on iga jabura ja koomilise situatsiooni taga peidus tükike reaalset elu ja päris probleeme. Läbi huumoriprisma on neid palju mõnusam vaadata.” Tiina K. kirjutas sellest raamatust siin.

Ilukirjandus eraldi postitustes: 

• mälestused ja elulood
• kriminaal- ja põnevusromaanid 
• ulme- ja fantaasiakirjandus.