Otse põhisisu juurde

Enne film, pärast raamat, siis mõlemad väga head

Üks mu lemmikhobisid on filmide vaatamine. Kui mõni raamatul põhinev film mind köidab, siis enamasti lisan raamatu endale lugemisplaani. Ja mulle selline järjekord sobib, siis saan nii hea filmi- kui ka raamatuelamuse.

Allpool mõned näited väga headest lugudest, mida tasub esmalt vaadata ja siis lugeda.

Veiko Õunpuu „Sügisball” (2007) ja Mati Unt „Sügisball” (2009)

Veiko Õunpuu „Sügisball” on minu meelest üks parimaid eesti filme. Käisin seda kinos vaatamas. Enne kinoskäiku olin osaliselt raamatu sisuga tuttav, kuid ma polnud raamatut lugenud. Pärast filmi tekkis aga minus uudishimu, mida Õunpuu raamatust välja noppis, mida ta on 1970ndate Mustamäe inimestest ja tegemistest toonud Lasnamäele, kuidas ta raamatust inspiratsiooni ammutas. Aga siiski lükkus raamatu lugemine edasi ja alles 2016. aastal lugesin seda.

Mulle väga meeldis raamatust otsida neid kohti, mis tõenäoliselt olid Õunpuule inspiratsiooniallikateks. Mati Undi loodud üksildaste inimeste tardunud elutants sügistuultes võiks inspireerida igaüht, kes armastab sõnamängu. Raamatu kaudu on võimalik ka saada aimu Mati Undi mõttemaailmast ja elust, eriti kui lugeda ka Udo Uibo järelsõna.

https://d.gr-assets.com/books/1347249291l/523928.jpg
Rob Marshall „Memoirs of a Geisha” (2005) ja Arthur Golden „Memoirs of a Geisha” (2001) / “Geiša memuaarid” (1998)

Film „Memoirs of a Geisha” (2005) tekitab huvi Arthur Goldeni raamatu vastu ja kutsub lugema. Minu meelest raamat ja film täiendavad üksteist. Samas ei tasu raamatut kohe pärast filmi lõputiitreid kätte võtta, parem lasta filmi emotsioonidel settida ja mõne kuu või aasta pärast raamatu juurde asuda. Selle raamatu puhul olen täiesti kindel, et kui oleksin raamatut enne lugenud, siis oleksin väga heast filmielamusest ilma jäänud, sest raamatus kulgeb lugu väga sügavuti ja kõike seda pole võimalik ühte mängufilmi ära mahutada.

Pikemalt kirjutasin “Geiša memuaaridest” selles postituses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/416/833/thumbnails/big/fd0fc831fcd7798710704f421ab3e298561050b5/lepitus.jpg
Joe Wright „Atonement” (2007) ja Ian McEwan „Lepitus” (2003)

Filmi vaatasin kinos ja raamatut lugesin umbes aasta hiljem. See on üks kurb ja lootusetu lugu, aga meeldejääva moraaliga: üks hetk ja ühe lapse eksimus/valetõlgendus võib paljude inimeste elusid muuta. Film annab seda lugu piltide, valguse, helide keeles väga hästi edasi ja raamatus kannavad seda lugu ideaalselt voolavad laused.

Nii filmis kui ka raamatus on mul üks ja sama lemmikkoht (mis koht see on, seda ma täpsustada ei soovi, siis igaüks ehk leiab endale oma lemmikkoha): mäletan, et raamatut lugedes ootasin seda kohta põnevusega, tahtsin teada, kuidas McEwan seda kirjeldab, ja ma ei pettunud, olin vaimustuses.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/541/thumbnails/big/2b1aacce4061a322b038486124c68f22f81a5c8e/koduabiline.jpg
Tate Taylor „The Help” (2011) ja Kathryn Stockett „Koduabiline” (2010)

Lugu mustanahaliste koduabiliste suhetest valgete naiste ja nende lastega. Film haaras kaasa ja läks hinge, sama teeb raamat. Eriti läheb hinge ja teeb kurvaks see, kuidas lapsed jäävad ilma oma ema hellusest ja hoolitsusest ning tunnevad suuremat lähedust oma hoidjaga.

Loo põhitegevus toimub 1960ndate alguses Mississipi osariigis, kus väga jõuliselt piirati afroameeriklaste õigusi. Aga vabadust ei saanud tunda ka valgenahaline naine, sest ka neile oli seatud reeglid, kuidas nad peavad elama ja teistega suhtlema. Niisiis see on lugu naistest, kes on surutud teatud piiridesse, millega nad on sunnitud leppima. Aga kui piirid muutuvad väljakannatamatuks, ühendavad kolm naist oma jõud ja hakkavad oma õiguste eest seisma.

Raamat on võrratult hästi üles ehitatud ning seda on põnev lugeda. Lugu jutustavad kolm minategelast. Lugedes minategelaste mõtteid on võimalik tunnetada nende hingeelu, sest nad kõnelevad oma juhtumustest, muljetest, kujutlustest varjamatult, tegelikkust ilustamata oma enese värvika sõnavaraga ja dialektiga, mida on osavasti ka tõlkes edasi antud.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/515/633/thumbnails/big/03548dcea63ede55cee4ad260f18425fdd7d57c7/ristiisa.jpg
Francis Ford Coppola „The Godfather” filmitriloogia (1972, 1974, 1990) ja Mario Puzo „Ristiisa” (2005)

Filmid, mida lihtsalt peab nägema, ja raamat, mida tuleb lugeda. Ja need kohustused ei osutu tüütuks ega igavaks, vaid väga põnevateks elamusteks. Lugu maffiast, võimust, võitudest, kaotustest ja kättemaksust. Olgugi, et Mario Puzo on öelnud, et raamat on puhas fiktsioon, võib siiski kindel olla, et taolisel kujul on organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon 20. sajandi Ameerikas ja Sitsiilias aset leidnud. „Ristiisa” filmide stsenaariumid on samuti kirjutanud raamatu autor Mario Puzo. Kuna kolmas film ei lange enam üldse raamatuga kokku, vaid räägib ristiisast aastaid hiljem, saab raamatu lugemise võtta vahepalaks pärast teist filmi.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/045/441/thumbnails/big/5fdd23da4328f640a7ba29fdc9da9f2261abee8d/isemoodi-aastaajad.jpg
Frank Darabont „The Shawshank Redemption” (1994) ja Stephen King „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus kogumikus „Isemoodi aastaajad” (2013)

Olen seda filmi vast paar-kolm korda näinud, aga aastaid tagasi, seega lugema hakates lugu väga täpselt ei mäletanud. Ja alguses oli kohti, kus mõtlesin: „Kõikidest vangla elu puudutavatest õudustest ei taha tegelt lugeda.” Aga õnneks see jutt ei kestnud kaua.

Poole lugemise pealt tuli loomulikult meelde: „Ahjaa, nii ta selle teoks teebki.” Aga põnevus jäi siiski õhku, sest detaile on selles loos nii palju ja see, kuidas Stephen King jutustuse sõnadesse on seadnud, on lihtsalt geniaalne. Mu lemmiktsitaat: „maakohas on ringiliduv hallis pidžaamas mees märgatav nagu tarakan pulmakoogil.”


https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/590/043/thumbnails/big/d7f96586380720c04de180223f700c02991ba840/kadunud.jpg
David Fincher „Gone Girl” (2014) ja Gillian Flynn „Kadunud” (2014)

Põnevuslugudega on sageli nii, et kui emba-kumba enne teha, kas filmi vaadata või raamatut lugeda, siis teises vormis sama lugu uuesti jälgida enam pole nii põnev. Aga mulle tundub, et ikkagi tasub alustada filmist, sest siis saab võimsa intensiivse pildilise ja helilise põnevuse kätte ning pärast võib võtta endale aega, et sukelduda kirjandusse ja üksipulgi kaaluda iga sõna, analüüsida iga võtet ja vormi, millega on raamatus lugu üles ehitatud. Kui põnevusega raamat sisse ahmida, jääb palju märkamata.

“Kadunud” kuulub eelkirjeldatud põnevuslugude hulka. Mul vedas, et alustasin filmist, sain väga hea kino- ja raamatuelamuse. Mulle väga meeldis, kuidas David Fincher loo kinolinal pildikeeles esitas ja kuidas näitlejad oma rollidesse kehastusid. Raamatus oli aga huvitav jälgida, kuidas peategelaste mõttekäigud muutuvad ja kuidas nad oma käitumist põhjendavad.

https://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/625/907/thumbnails/view/b04f6184058a18b4075b0b108f8da3f6fc81482e/metsik.jpg
Jean-Marc Vallée „Wild” (2014) ja Cheryl Strayed „Metsik: kaotatud ja leitud Pacific Crest Trailil” (2014)

Väga hea lugemiselamus, hoolimata sellest, et olin filmi paar kuud varem näinud. Lugedes elasin autori matkale kogu hingega kaasa.

Filmis on palju kauneid vaateid ja meeleolukas muusika. Mulle meeldis, et peaosa mängis Reese Witherspoon. Film ja raamat on sisult veidi erinevad, raamat on tõsielulisem.

Sellest lugemiselamusest kirjutasin siin.
https://www.antikvariaat.eu/images/print/intervjuu-vampiiriga-7195.jpg
Neil Jordan „Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994) ja Anne Rice „Intervjuu vampiiriga” (1995/2008)

Üks mu lemmikraamatuid on „Intervjuu vampiiriga”, mida lugesin 2010. aastal. Kuna filmi olin varem juba mitu korda näinud, siis raamatut lugedes olid tegelased ikka sama nägu, Pitt mängis Louis’d, Cruise Lestat’d, Dunst Claudiat. Selles aga polnud midagi halba, sest filmis on nad väga hästi neid rolle esitanud. Armandi puhul aga hoidis raamatus Banderase näoga vampiir end rohkem vaos, filmis on ta liiga temperamentne.

Kõige enam meeldisid mulle selles raamatus kirjeldused. Meeldis see, kuidas autor on kirjeldanud kirge kõigest teada saada; looduse, asjade ja inimeste ilu; vihma lõhna; tähti, mis justkui tahavad puudutada laineid; kurbust, mis polnud valus ega ka kirglik, vaid midagi külluslikku ja magusat. Raamatut lugedes on kindlasti parem mõista tegelaste igatsust, valu, viha ja nälga.

Filmis on rõhuasetused muudel asjadel. Põhiline on põnevuse tekitamine ja selleks on – pildid, efektid, näitlejate grimm, muusika – kõik igati paigas. Raamat lõpeb teisiti kui film ja raamatu lõpp meeldib mulle rohkem. Aga üldiselt, nende võimaluste piires, kus on raamat ja kus on film, on nad mõlemad väga head.

Kommentaarid