Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks ajaloolised romaanid. Samuti on köitvat lugemist leitud Põhjamaade kirjandusest. Esikoha on hõivanud Soome kirjaniku romaan “Ääremaa”, millest Maaja ja Reet sisuka ülevaate annavad.
Maajale meeldis Soome kirjaniku romaan:
Soome laulja ja kolumnist Terhi Kokkonen on kirjutanud toksilisest paarisuhtest, mis lõppeb hävinguga mõlemale osapoolele. Suhe on olnud vägivaldne pikemat aega, ei aita paariteraapia ega tuttavate nõuanded. Mees varjab ennast väljaspool kodu meeldiva fassaadi taha, jättes mulje, et kannatab ebastabiilse femme fatale pärast. Terapeut süüdistab naist mehe lämmatamises ja kohitsemises – nurkaaetuna polevatki mehel muud võimalust kui rünnata. Naine on segaduses, et keegi teda ei mõista ja püüab abielu parandada, nõustudes reisima Lapimaale virmalisi vaatama.
Reis osutub katastroofiks, sest pinged saavutavad mehe egoistliku käitumise tõttu haripunkti.
Kahtlase autoavarii põhjusi uurides saabub selgus ka mehe olemuses ja tegudes.
2020. aasta sügisel ilmunud „Ääremaad” on nimetatud trilleriks ja Terhi Kokkonen sai selle eest ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduspreemia parima soomekeelse esikromaani eest.
Terhi Kokkonen „Ääremaa”
Reet ütleb sõna sekka:
Autor on seni olnud kõva nimi muusikamaailmas: osalenud ansambleis Ultra Bra ja Scandinavian Music Group. Romaan „Ääremaa“ tõstis ta võiduga Helsingin Sanomate debüütromaanide võistlusel pjedestaalile hoopis kirjanduse vallas. Õigupoolest iseloomustab ka sõnateost hingekeelte timmimine. Inimene on kirjaniku käes kui tundlik instrument.
Ääremaa tähistab eestlase jaoks ilma- või väljajäetust, tähtsusetust; soomekeelne pealkiri „Rajamaa“ tähendab ühtlasi ka piiripealsust, äärmuslikkust, st varjundeid on rohkem.
Piirisituatsioonis ja ääremaal romaani tegelased ongi. Lapimaa kliimale omaselt on külmatunne inimesi saatmas nii kehaliselt kui inimsuhete mõttes. Pealinna abielupaar Risto ja Karo(liina) tulevad oma suhteid siluma luksuslikku puhkekülla Arctic Mirage. Saami põliskultuur on turismimagnetiks pürgimise nimel pseudoeksootika soustiga üle kallatud ja seda kõike pakutakse hingehinna eest. Arctic Mirage on oma puuduliku/juhusliku mobiililevi tõttu sama suletud ühiskond kui lapi küla. Kinnisus, suletus, tunnete varjamine… sarnasuste loetelu võiks jätkata veel pikalt. Arktiline miraaž on üldnimetuseks virmaliste mängule, mis peaks lõunapoolseid turiste eriti ligi tõmbama. Nägemused-kujutluspildid, mis Karot saadavad (ilmselt Risto kaasabil), on samuti miraaž.
Raamat algab laibaga: Karo on tapnud oma mehe Risto. Pusletükkide ladumisena tervikpildiks hakkab kirjanik jutustama ühe abielupaari lugu. Pikkamisi avanevad tegelikud suhted, perekondlikud võimumängud, vägivald suhetes, psüühiline tasakaalutus, habras ego. Suhete kujunemise loos ei ole väikese mõjuga traagilise lapsepõlve slepp. Seda nii pea kui kõrvaltegelaste puhul.
Raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid. Abielupaari avariisse sattumist lahti harutades kaldub teos trilleri voolusängi, kruvib pinget, paneb kohati õlgu väristama, aga kõige enam küsima. Kui hästi me lähedaste inimestena üksteist tegelikult tunneme? Kuidas jõutakse olukorrani, kus peksja nutab ja hüüab: „Kas sa ei näe, kui halb mul on? Kas sa üldse ei hooli? Miks sa pead kõik ära rikkuma?“
Raamatu esimesel leheküljel lugejale avanev pilt abielumõrvast pole raamatu kaant sulgedes enam nii väga kindel. Kas see oli lõpp või järjekordne miraaž? Kui kaua jaksab inimene kõndida kannatuste piiril? Küsimusele – kes on süüdi? – on rohkem vastuseid kui üks.
Eesmärk imetleda läbi luksusküla majakese klaaskatuse üheskoos virmalisi ei täitunud Ristol ja Karoliinal, küllap ei täitu tuhandetel teistel paaridel.
Meil välja antud raamatu kaanekujunduses on keskseks motiiviks (rusikahoobist?) mõranenud klaas. Soomekeelse raamatu kaanepildiks on kõle tühermaa.
Maaja soovitab veel:
Põhjamaade sünget kaamost toob meieni fotograaf, ajakirjanik ja kirjanik Karin Smirnoff esikromaaniga „Meie vennaga”. Toonitamaks inimeste halbu, agressiivseid suhteid, lootusetust ja külmust valitseb raamatus nagu igavene talv. Jana Kippo tuleb tagasi oma kodukülla, kus teed on kinni tuisanud ja ümbrus lumesaju tõttu tundmatu. Lumemöllus kohtub ta võõraga, kellel on edaspidi tema elus tähtis osa. Raamatu lõpuks selgub, et tähtis on see mees olnud ka minevikus, aga Jana on selle unustanud. Missugune on elu kaugel põrgus, maailmalõpus, kus hing valutab ja on mõrane? Jana ja tema venna jaoks on lapsepõlv olnudki põrgu täis sadistist isa vägivalda, peksu, piinamist ja vägistamist. Usklik ema laste kaitseks väja ei astu vaid soovitab neil palvetada, sest perekond on tema uskumuses püha ja jääb kokku kõigele vaatamata. „Ja kui inimene sureb ühineb perekond taas. Nagu elaks inimene igaveses põrgus.”
Aitamaks oma alkohoolikust venda, kelle elu on äpardunud, jääb Jana kodukülla ja hakkab tööle koduhooldajana. See võimaldab tal uuesti kohtuda inimestega, kes olid seotud tema ängistava lapsepõlvega.
„Meie vennaga” on Jana Kippo triloogia esimene raamat ja jääb vaid oodata järgmist kahte. Triloogia on saanud juba mitmeid kirjandusauhindu.
Marjut paelus ilus ja inimlik raamat:
Väga luulelise pealkirjaga realistlik raamat. Kui ma ütlen teile, et pikergune õilmeleht merest tähendab Tšiilit, siis te saate aru, kui taibukalt kaunis on see võrdlus.
Raamat räägib lihtsatest inimestest, kellel tuleb lühikese aja jooksul (sest eluiga on ju lühike) kogeda erinevaid sündmusi erinevatel maadel. Nad on sunnitud põgenema oma kodumaalt Hispaaniast Tšiilisse. Veel vanuigi tuleb aga peategelastel lisaks kõigele läbi kogeda ka Tšiili riigipööre.
See on jutustus inimestest, kes juhtuvad elama poliitilistes pööristes. Samas tuleb elada oma argielu, hoida peret ja lähedasi, tulla toime ettetuleva kaotusega ja kasutada võimalusi ellujäämiseks. Tegelikult pole vahet, mis maal need sündmused toimuksid, sest mure tuleviku pärast ja enese alalhoid on see, mis inimesi tegutsema panevad. Ja nii ka raamatutegelasi.
Väga aktuaalse sisuga raamat, kui arvestada tänapäevaseid olukordi, kui mõelda põgenikele, kel tõesti on põhjust inimlikku elu otsida.
Ilus ja inimlik raamat, mulle väga meeldis.
Raamatu kohta saab lugeda ka Lea postitusest
Leigi soovitab ajaloolist romaani:
Imeilusas keeles 16.sajandi Inglismaa elu kirjeldav, liigutav ja traagiline ajalooline romaan (suured tänud tõlkijale!). Armastuse leidmise ja selle kaotamise lugu. Raamat on kirjutatud vaheldumisi Shakespeare’i ravitsejast abikaasa Agnese ja tema poja Hamneti silmade läbi. Shakespeare on elujärje parandamise eesmärgil sunnitud oma perekonnast lahkuma ja elatist teenima Londonis. Tema pika eemaloleku ajal haigestuvad, aga kaksikud katku, millest, vaid üksikud ime läbi tervenesid. Raamatus kirjeldatud sündmused inspireerisid Shakespeare’i väidetavalt kirjutama ühte tema kuulsaimatest teostest.
Kaie nuttis ja naeris :
Raamat, mis paneb nii nutma kui naerma. Marthal on armastav ja toetav isa, kunstnikuhingega ema, kellega kahjuks üksteisemõistmist pigem ei ole ning õde Ingrid. Martha on teismelisest peale rinda pistnud vaimse tervise probleemidega, teadmata, mis tal täpselt "viga" ongi. Raamatus elame kaasa paarile aastakümnele naise elus, mil ta abiellub, lahutab ja abiellub uuesti. Läbivaks teemaks on raamatus ka emadus. Kohati väga valus lugeda Martha mõtteid, tundeid ja katsumusi, samas ma naersin osade kirjeldatud situatsioonide peale ikka päris kõvasti. Emotsioone pakkuv vastuoluline raamat.
Geraldine Brooks “Raamatu rahvas”
Marju rändas raamatuga raamatusse:
Väga laialt öelduna on see raamat üks põnev sündmuste jada läbi pika ajaloo. Kõlab nagu ulme, aga nii see pole. Raamatu tegevustikku ühendab üks hiidvana raamat – Sarajevo haggada, mida hakkab restaureerima noor raamaturestauraator. Niisiis kulgevad raamatus kaks paralleelset sündmustikku: üks on haggada ajalugu, teine on noore naisrestauraatori armastuse leidmise lugu. Sedamööda, kuidas restauraator uurib ja avastab, jutustatakse meile ajaloolist põnevikku. Sedamööda, kuidas restauraatori töö viib teda kokku teiste inimestega erinevates paikades, kulgevad jällegi tema kui peategelase elu ja suhted.
See on vägagi põnev raamat raamatust, mis eksisteerib ka päriselt, isegi on ta lisatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Tegu on ühe maailma vanima haggadaga (judaismi lugu), mis pärineb Barcelonast umbes 1350. aastal. Haggada kuulub Bosnia ja Hertsegoviina rahvusmuuseumile Sarajevos. (Selle rahaline väärtus on määramata, kuid näiteks Hispaania muuseum nõudis, et see oleks kindlustatud 7 miljoni dollari eest, enne kui seda 1992. aastal seal näitusele transporditi.) Haggada on käsitsi kirjutatud vasikanahale ning kaunistatud vase ja kullaga. Selle lehed on määrdunud veiniga, mis näitab, et seda kasutati paljudel paasapühadel.
Katsun selgitada tutvustatava raamatu “Raamatu rahvas” sisu ülesehitust. Raamaturestauraatori ülesandeks on analüüsida erinevaid plekke, erinevaid raamatuparandusi ning sealt rullub lahti huvitavaid avastusi, mis ongi kirja pandud kaasahaaravate sündmuste jadana. Raamatus on tegelased, kes on pidanud läbi käima erinevatest sõjalistest olukordadest, kriisidest, riigikorra muutustest ja ikka on nende inimestega põlvest põlve kaasas käinud see vana haggada. Vahel isegi teadmata tema väärtust, vahel juhuslikult, aga vahel ka teadlikult paljuga riskides. (Raamatu (haggada) ajaloost võib vabalt internetist täiendavalt lugeda, siinses kokkuvõttes läheks see liialt pikale).
Igal juhul on see hea ja põnev raamat, mille aluseks on võetud päriselt olemasolev objekt ning päriselt teadaolevad ajaloolised faktid.
Aili luges perekonnaromaani:
Ajalooline perekonnasaaga 1920-30ndate aastate Saksamaalt.
Elu väärikas ja võimsas Dannebergi rummimajas. Härra Dannebergi jaoks ei tule kõne allagi, et üks tema neljast tütrest äriasjad enda peale võtaks. Aga õed, kõik üksteisest väga erinevad, ei taha enam elada arusaamade järgi, mis on ammu ajale jalgu jäänud. Õed alustavad võitlust, igaüks omal moel. Nad võitlevad õiguse eest rummimaja juhtida, õiguse eest endale ise abikaasat valida ja ka õiguse eest üldse mitte abielluda.
Walter Tevis “Lipugambiit”
Liina soovitab soojalt:
“Lipugambiit” on läinud aastal loetust enim meelde jäänud raamat. Tegu on maleromaaniga, aga usutavasti ei takista see ka malevõhikul raamatu nautimist, sest lugu on kahtlemata põnevalt üles ehitatud. Raamatu peategelane Beth (Elizabeth Harmon) jääb kaheksaastaselt orvuks. Lastekodu on võõras ja kõhedust tekitav paik, kus antakse Bethile ja teistele lastele kaks korda päevas rahustit, väikesi rohelisi pille, et “parandada nende meeleolu”. Lastekodu kojamees, alati torssis olekuga härra Shaibel, mängib keldris omaette malet. Beth jälgib üksisilmi igat tema käiku ja palub mehelt, et viimane tedagi mängima õpetaks. Esmalt saab ta vastuseks, et tüdrukud malet ei mängi, aga lõpuks mees leebub. Beth mängib voodis lebades mõtteis läbi malepartiisid ja tüdrukul õnnestub härra Shaibelit võita. Siit saab alguse Bethi okkaline, aga kindel teekond Ameerika Ühendriikide malemaailma tippu. Loomupärase maletalendiga Bethi küpsemine läbi sõltuvus- ja suhteprobleemide ja male ning veel kord male, on selle nauditava raamatu sisuks.
2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud Netflixi teleseriaal, mis sai väga populaarseks. Ise kahjuks seriaali näinud ei ole, aga soov seda vaadata on tänu raamatule olemas.
Kailit köitis Hispaania ajalugu :
„Isamaa“ on lugu kahest perekonnast, kelle sõpruse lõhub baski terrorirühmituse ETA tegevus nende kodulinnas. Sobiv raamat kõigile, kes peavad lugu ajaloolistest romaanidest ja perekonnalugudest.
2016.aastal ilmunud „Isamaad“ on nimetatud Hispaania viimase kümnendi üheks olulisemaks romaaniks.
Raamatu kohta olen pikemalt kirjutanud varasemas postituses
Sally Rooney “Normaalsed inimesed”
Liina lugemiselamus:
Minu arvates on Iiri kirjaniku Sally Rooney teine romaan “Normaalsed inimesed” raamat, mis soovitamist ei vaja. Sellest on palju kirjutatud ja populaarsust on lisanud ka raamatu põhjal tehtud seriaal. Enne seda kui teose kätte võtsin, oli kusagilt silma jäänud, et jutuks olev menuk, kas meeldib väga või siis üldse mitte. Mind kõnetas. Seega võin ennast liigitada esimesse gruppi. Tavaliselt ma sama raamatut korduvalt ei loe, aga käesoleva loo puhul teen ilmselt erandi. Nautisin seda romaani pikalt, sest mõned minu jaoks tähenduslikud ja südantliigutavad kohad vajasid hiljem üle lugemist.
Tänaseks olen ka seriaali vaatamisega poole peal ja võin julgelt väita, et eelnev lugemine tuli filmi vaatamisel kasuks. Raamatu sisust nii palju, et tegu on kahe erineva taustaga noore inimese keeruka armastusloo ja täiskasvanuks kasvamisega. Veidi võõrastav oli, et tänapäeval klassiühiskond sellisel määral noortele mõju avaldab. Tundus nagu tegevus ei toimu praegusel ajal vaid pigem aastakümneid tagasi. Raamatut soovitan lugeda kindlasti noortel inimestel, sest suhteprobleemid on nooremas eas eriti aktuaalsed. Samas kerge lugemine see kahtlemata ei ole.
Sally Rooney debüütromaanist “Vestlusi sõpradega” on meie blogis kirjutanud Leigi.
Seda postitust saab lugeda siit
C. R. Hyde “Seitse täiuslikku olendit”
Iivi soovitab armsat lugu:
Kolmeteistkümneaastane Abby Hubble päästab uppumisest pesakonna kutsikaid. Koju ta neid viia ei saa ja varjupaigas pole kutsikatel samuti hea olla, nii otsustabki ta viia nad tühjalt seisnud majja.
Kuid ühel päeval ilmub välja majaperemees, kes on äärmiselt üllatunud leides eest seitse kutsikat ja tütarlapse. See on suurepärane lugu headusest, abivalmidusest.
Urve armastab Põhjamaade romaane:
2021. aastal Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Neshovite saaga kuues raamat. Juba tuttavate tegelaste elusaatusi lõpetav teos.
Ühe perekonna lugu läbi kuue raamatu. Romaani tegelaskonna elud ja tegemised, peresuhted ja arusaamad elust. Mitme põlvkonna suhted avavad aastate teod ja mõtted noorte ja vanade elus.
Urve soovitab veel:
Kirjaniku neljas raamat sarjast, mis räägib Ingridi elust Norra saarel Barroy ja sealt eemal olemisest. “Kõigest ema” on emaks olemisest oma lapsele ja lapsendatud lapsele, armastusest kodu, saare elu ja looduse vastu. Elus ettetulevatest raskustest ja neist ülesaamisest.
Selle aasta lemmikutest juba teine teos Põhjamaade romaani sarjast, norra autorilt ilmunud romaanisarja viimane osa.
Teffi „Šampanja teetassidest: Minu viimased päevad Venemaal“, 2020
Lea nautis:
Nadežda Teffi oli 20.sajandi alguse üks Venemaa populaarsemaid kirjanikke. Kuulsust kogus ta oma satiiriliste salmide ja humoorikate lühilugudega, aga ka näidenditega. Kogu see kuulsus tasus talle revolutsioonijärgsel Venemaal kõvasti ära, kui bolševism intelligentsil seal enam elada ei lasknud ja tuli hakata mujalt nii teenistust kui peavarju otsima. See „mujal“ oli paljude jaoks Ukraina, mis oli tollal iseseisev riik. Mida tähendas aga sel ajal reisimine, mis oli sisuliselt põgenemine, seda annabki see raamat väga värvikalt edasi. Humoristist autorile kohaselt on ka paljud traagilised olukorrad edasi antud teravmeelses stiilis, nagu ka tüübid, keda ta sel teekonnal kohtab, aga ka aristokraatide esindajad, kes Kiievist lahkuma sunnituna kõigepealt juuksurisalonge ummistasid, sest kuidas sa onduleerimata (seda sõna tuleb guugeldada) ikka põgened. Kiievile järgnesid Odessa, kust lõpuks tuli end kuidagi mahutada laevale, kus väljaarvatud tohutu reisijaskond, puudusid merele minekuks nii meeskond kui tehniline valmisolek. Järgnes veel rida masendavaid peatusi, põhiküsimuseks ikka: kas linn on bolševike käes või mitte. Keegi ei teadnud midagi, levis palju vastakaid kuulujutte. Aga keegi ei tahtnud ju Venemaalt ära põgeneda. Lihtsalt tuli need paar kuud kusagil ära veeta, kuniks bolševikud võidetakse.
Lisaks sellele, et Teff annab pildi kogu sellest olukorrast 1918-1919.a Venemaal, on see väga nauditav lugemine just oma humoorika stiili poolest. Suur abi on tõlkija Ilona Kivirähu selgitavatest märkustest, eriti pikemast ülevaatest Teffist, tema teekonnast ja poliitilisest olukorrast raamatu lõpus.
Leelo soovitab inimestega rääkida:
Väliskirjandusest Suurbritannia kirjaniku Penelope Lively “Foto” : kahtlustamise ja vaikimise mädasoost. Kui palju hädasid hoiaks ära inimestega rääkimine.
Imbi luges kurbnaljakat lugu:
Britt-Marie, 63 aastane naine, 40 aastat abielus olnud ja nüüd äkitselt lahutatud koduperenaine. Olles oma vaadetes vanamoodne, range ja maniakaalne puhtusearmastaja, on tal raske toime tulla sotsiaalse suhtlemisega. Samas klammerdub ta mõtetes ikka oma endise mehe (kes jättis ta maha teise naise pärast) külge. Alatihti mõtiskleb ta : “Kui Kent oleks siin olnud…”.
Mõne aja pärast leiab Britt-Marie end Borgist, vaiksest ja hääbuvast linnast ajutisel töökohal noortekeskuse hooldajana. Pärast mõningaid koomilisi tagasilööke ja suurepäraste tegelaste komplektiga tutvumist leiab Britt-Marie end olevat laste jalgpallitreener. Naine leiab oma üllatuseks end avanemas, hakkab tasapisi oma elu elama ja teda on linnas kõigil vaja, eriti kui asjad võtavad traagilise pöörde.
Rott... snickerbaar... söögisooda... Faxin... jalgpall…imelised omapärased lapsed ja linnakese elanikud- kõik see muudab Britt-Marie kindlameelseks, et saab oma eluga ise hakkama. Ei ole tal vaja ei Kenti ega Sveni. Tema seotus laste ja jalgpalliga toob tema ellu eesmärgi, rõõmu ja sõprussuhteid, mis on sügavalt liigutavad.
Mõnusalt omapärane, inimsuhteid kohati läbi humoorika prisma vaatav lugemine.
Raamatu kohta saab lugeda ka Liina postitusest
Aili soovitab kaasahaaravat romaani :
Võtsin uuesti kätte kord juba loetud raamatu, ilmunud aastal 1995. Oli meeles, et see raamat mulle meeldis, aga sisu oli küll täiesti ununenud. Ei kahetse, meeldis endiselt.
Raamatu peategelane Charlie Trumper alustab vanaisa kõrval tänavakaupmehena ja unistab kauplustest Londoni parimates kvartalites. Saab alguse teekond selle unistuse täitmiseks. Tegevus hõlmab aastaid 1900-1970, tervet inimpõlve, sinna mahub nii võite kui kaotusi, armastust, auahnust, kättemaksu, aga ka teatud annus põnevust. Ja ometi on teekond alguspunktist igatsetud eesmärgini linnulennult vaid mõned miilid...
Kommentaarid
Postita kommentaar