Lugemispäevik

72 aastane omadega veidi s assis olev psühhiaater loeb veel allesjäänud seansse, minuteid ja tunde, mis on jäänud veel pensionini. Tööle ta keskenduda enam ei suuda, patsiente ei kuula või teeb seda väga pealiskaudselt. Ta ärritub nii mõnegi patsiendi juttu kuulates kuna nende mured tunduvad talle tõeliselt tühised. Ta on oma elu veetnud erakuna, elades oma vanemate korteris ja tunneb aina enam, et tema vaimne tervis hakkab alt vedama. Kuidmõned juhused äratavad teda apaatsest olekust- saades teada, et tema sekretäri mehel on lõppstaadiumis vähk ning naise palvel vestleb tolle mehega, kes on oma olukorraga rahu teinud. Ta avastab, et naaber kellega ta ei ole kunagi kohtunud aga kelle klaverimängu ta läbi seina kuuleb, on kurt ning ta üritab temaga tutvust luua. Aga kõige suurema muutuse tema ellu toob patsient, kelle ta väga vastumeelselt sekretäri survele alludes vastu võtab. Sakslanna Agathe on enesetapule kalduv ja intrigeerivalt huvitav daam, kes tasapisi psühhiaatris huvi hakkab ...

Raamatu tegevus toimub Londoni äärelinnas Lowland Ways. Sealsetes paarismajades elavad edukad inimesed, kes saavad omavahel hästi läbi. Palju on lapsi, kellele korraldatakse pühapäeviti tänaval mängimise päeva, mille jaoks suletakse tänav autodele. Võiks öelda, et elu on rahulik ja idülliline.  Kõik muutub, kui tänavale kolivad Darren ja Jodie, kes on maja päranduseks saanud. Mees hakkab kodus ajama autoremondi ja -müügi äri ja sellega seoses on ka tänav erinevaid romusid täis pargitud. Lisaks tehakse majas remonti ja see ei ole veel kõik, uued omanikud kuulavad nii päeval kui ööl väga valju muusikat. Tänaval mängimise pühapäevast nad loomulikult ei hooli ja oma autosõite selleks päevaks planeerimata ei jäta. See kõik viib teravate erimeelsusteni naabrite vahel. Sissy vastasmajast kaotab kodumajutuse kliente, kõrvalnaabrid Ant ja Em on täiesti hädas, kuna muusika ja remondi tõttu ei ole neil ega nende beebil võimalik magada. Tänavale pargitud autod võtavad teiste elanike majade ees...

Nukra suve lõpetuseks sobib lugeda jutukogu „Suvised valed”. Tõsi see on, et lugejad eelistavad romaane, aga need seitse juttu on sisult võrdsed seitsme romaaniga, nii et kellel aega lugemiseks napib, sellel on hea võimalus saada seitsme raamatu kvintessents. Ütlen kohe ära, et jutud on kurvad, inimesed üksikud, armastus on kadunud või pole seda olnudki, abikaasa on võõras, lapsed on kauged, vanemad veel kaugemad, tervis on läbi, elu on lõppemas, lootust õnnele ei ole ja kui oleks, ei ole jõudu oma igapäevaelust kõrvale astuda ja see õnn enda omaks teha. Minevikku võib suhtuda kahte moodi: kahetsedes, et see nii mõttetu oli või kahetsedes, et potensiaalset õnnevõimalust ära ei tuntud. Stiilinäide  jutustusest „Reis lõunasse”: „Päev, mil ta lakkas oma lapsi armastamast, ei erinenud millegagi teistest päevadest. Kui ta järgmisel hommikul endalt küsis, mis oli põhjustanud armastuse kaotuse, ei leidnud ta mingit vastust. Ta ei tahtnud oma lapsi näha, ei sünnipäeval ega enne ega pärast ...