72 aastane omadega veidi sassis olev psühhiaater loeb veel allesjäänud seansse, minuteid ja tunde, mis on jäänud veel pensionini. Tööle ta keskenduda enam ei suuda, patsiente ei kuula või teeb seda väga pealiskaudselt. Ta ärritub nii mõnegi patsiendi juttu kuulates kuna nende mured tunduvad talle tõeliselt tühised. Ta on oma elu veetnud erakuna, elades oma vanemate korteris ja tunneb aina enam, et tema vaimne tervis hakkab alt vedama. Kuidmõned juhused äratavad teda apaatsest olekust- saades teada, et tema sekretäri mehel on lõppstaadiumis vähk ning naise palvel vestleb tolle mehega, kes on oma olukorraga rahu teinud. Ta avastab, et naaber kellega ta ei ole kunagi kohtunud aga kelle klaverimängu ta läbi seina kuuleb, on kurt ning ta üritab temaga tutvust luua. Aga kõige suurema muutuse tema ellu toob patsient, kelle ta väga vastumeelselt sekretäri survele alludes vastu võtab. Sakslanna Agathe on enesetapule kalduv ja intrigeerivalt huvitav daam, kes tasapisi psühhiaatris huvi hakkab tekitama. Agathe esitab talle väljakutse tema enda vaimse seisundi ja elu üle ning võib ka öelda, et ta vist isegi omamoodi armub tollesse daami.
Raamatu lõpp jätab otsad nö lahti aga tundub, et üksinduses vaevelnud tohter ja Agathe on üksteise elusid suutnud positiivses suunas liigutada.
Taani psühholoogi debüütromaan on omapärane ja mitte üleliia raskekoeline lugemine.
Kommentaarid
Postita kommentaar