Lugemispäevik

Romaanisarjast „Tõlkes leitud” olen leidnud huvitavaid ja meeldejäävaid raamatuid. Nii ka seekord. "Chilbury naiskoor" on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest. Romaan vaatleb erinevate tegelaste vaatenurgast lähtudes (kirjutatud päeviku ja kirjade vormis) ühe külakese elu olukorras, kus naised on oma mehed ja pojad saatnud sõtta, üle tuleb elada pommitamine ja kus eluspüsimiseks ja meeleolu hoidmiseks on üks väljapääs koori tegevuse alleshoidmine. Tegelaste omavahelised suhted, küünarnukitunne, abivalmidus, samal ajal ka rivaalitsemine ja kadeduski on teemad, mis lahendada tuleb. Ei puudu ka põnevus ja romantika.

Virumaal asuva Oandu karjamõisa sulased lähevad mõisa jääkeldrist matusteks ära tooma õnnetult hukka saanud töömehe surnukeha, kuid leiavad oma jahmatuseks kirstust hoopis surnud Karula mõisahärra.  Nii alustab oma esimest ajaloolist krimiromaani ajaloolase haridusega Sagadi mõisa muuseumijuht Ain Kütt. Autor on oskuslikult ja lihtsas keeles tegevusse põiminud kõik Lahemaal asuvad mõisad ja nende omanikud. Autori sõnul on tegelikud sündmused seotud fiktsioonidega, millel puuduvad tõestatavad ajalooallikad.  Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock koos oma mõisavalitseja Wagneri ja selle aja kohta veidi vabameelsema Annikvere mõisapreili Mariana Juliana von Nottbeck`iga asuvad kummalist mõrvalugu lahendama. Justnimelt mõrvalugu, sest selgub et Karula mõisahärra Justus Friedrich von Brevern on mürgitatud belladonnaga ja tema taskus on risti soldati mängukaart. Nagu korralikus krimiloos kohane, viiakse läbi igasugu uurimistoiminguid- küsitletakse talupoegi ja tei...

Pean tunnistama, et see oli minu esimene kokkupõrge Stephen Kingiga. "Instituudi" kohta infot otsides lugesin, et õudusžanri vanameister sai inspiratsiooni selle loo kirjutamiseks oma lastelastelt. Raamatu alguses tutvustab Stephen King pikemalt  Tim Jamiesoni, endist politseinikku, kes "poolte kokkuleppel" eelmisest töökohast lahkunud, seetõttu jääb mulje, et tema ongi peategelane ja küllap ta kohe hakkab lahendama lastega seotud juhtumit, kuid tegelikult on Timi osa üksnes sissejuhatus. Mees on teel New Yorki, et oma eluga edasi minna.  Tema teele jääb, aga väikelinn DuPray. Vanaisa mälestuse ajel asub ta linnas tööle öövahina, kuid kohalikus juveelipoes oskuslikult lahendatud intsident tõestab Timi võimekust ning peagi on ta ametis DuPray politseijaoskonnas. Luke Ellis on tark ja üliandekas, samas tavaline poiss, kes armastab korvpalli mängida ja Käsna Kalle multikaid vaadata. 12-aastaselt on ta juba võimeline kõrgkoolis õppima. Noormeest on ees ootamas suu...

B. A. Paris on mulle juba tuttav autor, ka tema eelmised raamatud "Suletud uste taga", "Murdumine" ja "Too mind tagasi" on loetud ja autori kirjutamisstiil mulle sobib. Seetõttu nähes, et ka tema neljas raamat on Eestis ilmunud, ei tekkinud kahtlustki, kas loen seda või mitte. Paris kirjutab psühholoogilisi põnevikke, mis ei ole omavahel seotud, igas raamatus on erinevad tegelased. "Dilemma" puhul ütleb pealkiri juba palju ära. Livia on aastaid unistanud suurest peost oma neljakümnenda juubeli tähistamiseks ja käes ongi peopäev. Kõik tundubki plaanipäraselt sujuvat, kuid siis saab Livia abikaasa Adam kohutava uudise. Ta kaalub, kas rääkida naisele sellest ja rikkuda pidu või oodata mõned tunnid ja lasta abikaasal oma suure unistuse täitumist nautida. Seda enam, et ta ei ole ka sajaprotsendiliselt kindel, kas asjad ikka on nii hullud kui paistavad ja loodab viimse hetkeni, et kõik on ikkagi korras. Ka Livial endal on saladus nende ühise tütre ...

Ajakiri ilmub alates 2017. aastast ja tõelistele ajaloosõpradele on see kindlasti juba tuttav. Igal aastal natuke välisilmet muutnud, kuid klantsajakirjade kõrval tagasihoidlikkusega võib-olla varju jäänud väikeseformaadiline ajakiri on tõeline maiuspala mitte ainult ajaloohuvilistele vaid kõigile, kes sisukat, põnevat, harivat ja igati huvitavat lugemismaterjali otsivad.  Enam kui saja leheküljega ja rohke pildimaterjaliga illustreeritud ajakirja kohta öeldakse tutvustuses:  Eesti Ajalugu on ainuke Eesti ajaloole keskenduv ajakiri, mis tutvustab lugejale põnevaid sündmusi meie minevikust ning portreteerib siinses kultuuriloos olulist rolli mänginud inimesi  Ajakiri ei pühendu pelgalt ajalooõpikutest tuttavatele teemadele, vaid uurib neid mõne hoopis üllatava nurga alt, andes võimaluse haaravate lugude abil elada kaasa endisaegsete inimeste argimuredele ja -rõõmudele.  Traditsiooniliselt tervitab lugejaid Valve Raudnaski kolumn ja kohe alguses saab ennast kurssi viia...