Ajakiri ilmub alates 2017. aastast ja tõelistele ajaloosõpradele on see kindlasti juba tuttav. Igal aastal natuke välisilmet muutnud, kuid klantsajakirjade kõrval tagasihoidlikkusega võib-olla varju jäänud väikeseformaadiline ajakiri on tõeline maiuspala mitte ainult ajaloohuvilistele vaid kõigile, kes sisukat, põnevat, harivat ja igati huvitavat lugemismaterjali otsivad.
Enam kui saja leheküljega ja rohke pildimaterjaliga illustreeritud ajakirja kohta öeldakse tutvustuses:
Eesti Ajalugu on ainuke Eesti ajaloole keskenduv ajakiri, mis tutvustab lugejale põnevaid sündmusi meie minevikust ning portreteerib siinses kultuuriloos olulist rolli mänginud inimesi
Ajakiri ei pühendu pelgalt ajalooõpikutest tuttavatele teemadele, vaid uurib neid mõne hoopis üllatava nurga alt, andes võimaluse haaravate lugude abil elada kaasa endisaegsete inimeste argimuredele ja -rõõmudele.
Traditsiooniliselt tervitab lugejaid Valve Raudnaski kolumn ja kohe alguses saab ennast kurssi viia käesoleval kuul ajaloos aset leidnud sündmustega.
Rubriigis „Vana kuld“ leiab toredaid nupukesi vanadest ajalehtedest, pilte ja seletusi arheoloogilistest leidudest, vanu fototabamusi ja pilte ehitistest aastakümneid tagasi ja praegu.
Saab rännata koos Voldemar Kuslapiga mööda Eestimaa kalmistuid, peatudes teenekate inimeste hauakivide ja monumentide juures ning Mart Laariga läbi tema esimese valitsusaja.
Villu Kangur tutvustab uusi raamatuid ja oma kultusraamatu rubriigis teoseid, mida me praegu armastame nimetada „nõukaaegseks“ kirjanduseks, kuid millel selle sõnaga sisulises mõttes alati midagi ühist ei pruugi olla, vaid on jätnud oma jälje Villu Kanguri mällu ja kutsunud esile erinevaid mälestusi ja emotsioone.
2019.aasta numbrites vaatab Andres Adamson tagasi 1869. aasta Eesti pöördelistele sündmustele, mille tagajärgi tunneme praegugi.
Lugeda saab näiteks sellest, kuidas eestlased pea sada aastat tagasi Brasiiliasse paradiisi otsima läksid, aga hoopis põrgusse sattusid, aga ka näiteks sellest, kui palju siis ikkagi oli 50 vaati viina, mida „Tuljakus“ pulmalistele kihelkonna peale lubati ning, mis mees oli selle sõnade autor K.F. Karlson.
Vaadatakse tagasi selliste suurmeest ellu, nagu näiteks legendaarne leiutaja Johannes Hint, kelle surmast möödub tänavu 35 aastat, kõrgseltskonnas liikunud ja spioonivõrgustiku paljastanud Georg Lurich, džässmuusikute saatusele Nõukogude Eestis.
Persoonilood Priit Aimlast, Aarne Rannamäest, Rein Karemäest, Jüri Aarmast, Jüri Krjukovist, Ants Eskolast, Enn Kraamist, Helmi Tohvelmanist ja paljudest teistest.
Kuulsate inimeste kõrval on juttu ka näiteks sõjahobustest ja kangelaskoertest. Teravamate elamuste otsijatele aga lapsetapjatest, kurjadest mõisahärradest, kummitustest ja nõidadest ning kirikusse müüritud ohvritest.
Ajakirja lõpuosas saab minna seiklema Eesti linnade tänavatele, avastama kas keskaegseid meistreid, Narva Kreenholmi või Tallinna endiseid menukõrtse või siis hoopis Aarne Ükskülaga, Peeter Volkonskiga jt seotud paiku. Margus Tabor kutsub lugejad tema lapsepõlvekoju Hiiumaal.
Oma täienenud teadmisi saab lõpuks rakendada ristsõnas.
Kui ajakirjale midagi ette heita, siis seda, et too kipub olema üsna meestekeskne ja arvukate „kaanepoiste“ vahele satub harva mõni naissoo esindaja. Ei tahaks uskuda, et meie kultuuri- ja ajaloos silmapaitvaid naisi nii vähe on, aga loodetavasti on nende aeg ajakirja persoonilugude värvikas reas alles ees.
Ajakirja annab välja Õhtuleht Kirjastus
Lõpetuseks meeldetuletus, et Lääne-Virumaa Keskraamatukogust saab kõiki ajakirju ka koju laenutada.
Kommentaarid
Postita kommentaar