Lugemispäevik

Elundidoonorlus ja siirdamine ei ole just tavapärane igapäevaelus ette tulev jututeema, kuigi viimasel ajal on Eesti Haigekassa kampaania tõttu see meedias veidi enam tähelepanu saanud. Inimesi, kes elu päästva elundi ootejärjekorras, on alati rohkem, kui doonoreid. Elundidoonorlusega on seotud ka mitmeid müüte ja paljudele tundub see ebaeetiline. Raamat "Teekond Vincentini" toob, aga raske meditsiinilise valdkonna tagamaad ning protseduuri vajalikkuse meie ette otse kõige intiimsemal viisil, nimelt Malini läbielatu kaasabil. Teismelisena saab Malin teada, et tal pole emakat. Ta lükkab lastetuks jäämise mõtte kaugele ajusoppi ja sisendab aastaid endale, kui tore on olla vaba, reisida ja keskenduda karjäärile, kuniks tutvub Claesiga.  Kõrvuti Malini eluga on raamatus arst Mats Brännströmi ja tema teadusmeeskonna 15 aastat kestnud keeruline teekond katsetest erinevate loomadega, et lõpuks oleks võimalik siirdada emakas inimesele. 2010.aastal oli Sahlgränska ülikooli hai...

Raamat räägib ühe eesti pere loo läbi mitme põlvkonna. Paadipõgenik Toomas Kivise poeg Jörgeni ja tema rootsi naise perre sünnib läbi suurte raskuste (mingi imeliku posija abil) kauaoodatud laps, kes saab nimeks Päär. Paraku on poeg pisut isemoodi, liiga väikese peaga ja nõrguke. Sellest pisut isemoodi poisist saab loo peategelane.  Et järgi anda isa Toomase vanas eas insuldi tagajärjel tekkinud kodumaa ja kodutalu igatsusele, sõidab Jörgen koos Väike-Pääriga Eestisse vaatama vana kodutalu ja uurima segaseid omandisuhteid. Erilist teineteisemõistmist Jörgeni ja eestlaste vahel ei teki, erinevalt Päärist, kes end vanas talus üsna koduselt tunneb. Kui poeg talus pehkinud redelilt kukkudes peapõrutuse saab, hakkab pärislugu pihta. Tõele au andes oli mul raamatusse raske sisse elada. Tundus kuidagi vanamoodne ja probleemid kunstlikud. Näiteks peaosalise solvumine pilkamise peale, et too ei tea, kes on Tammsaare. Pisut võõristavalt mõjuvad ka matslikud ja kasuahned kodueestlased...

Valgesse laminaati surutud rõõmsate värviliste mummudega kaaned lausa sundisid seda raamatut haarama. Kultuuriloolane ja ajakirjanik Cassia St. Claire uuris 18. sajandi naistemoodi ja sattudes vanades tekstides erinevatele värvivarjundite nimetustele, hakkas ta värvimaailma sügavamalt uurima. Sellesse kogumikku on koondatud 75 värvitooni nimetused, ajalugu, saamislood, kasutusviisid ja hulgaliselt põnevaid ning ka koomilisi juhtumusi. Lisaks spektrivärvidele on kirjeldatud ka musta, valge ja pruuni erinevaid varjundeid. Paljud värvitoonid on meile kindlasti tuttavad, aga kas me ka teame miks neid just niimoodi nimetatakse ja milliste kuulsate kunstnike lemmiktoonid olid just need? Kas oled kuulnud muumiapruunist või Napoli kollasest? Milline näeb välja draakoniveri või sinerõikasinine? Milline on terre verte roheline või orsell? Millise kunstniku loomingus oli sinine periood ja keda lummas kollane? See raamat annab neile küsimustele põnevaid, üllatavaid ja lausa jahmatavaidki vast...

Mu koolisõber on juba 40 aastat mulle aeg-ajalt kirju kirjutanud, pikki ja üksikasjalikke. Ikka et mis materjalidest remonti teeb, palju midagi poes maksab, mis toimub kinos, teatris, mida uut ehitatakse.  Gordy Jõelaidki (1925-2007) on pidanud päevikut ja vanemas eas nende põhjal mälestused kirja pannud – 560 lehekülge ehedat ajalugu. Nagu ta ise ütleb: “Olen nii mõnigi kord mõelnud, et kui näiteks minu vanavanematest oleks säilinud midagi kirjalikku nende noorusaegadest või elust üldse. Kui põnev oleks seda mul praegu lugeda.” Tegelikult kõigi mälestused ei kuku põnevalt välja, Gordy Jõelaiul aga küll. Esiteks on tal ladus ja humoorikas eneseirooniline stiil ja teiseks on ta elulugu nagu Eesti ajaloo kvintessents. Õnnelik lapsepõlv Tallinna kesklinna üürikorterites (isa autojuht, ema kodune), koolimälestused Inglise kolledžist, Pirita ringraja motovõistlused, suvitamine Pirital ja vanaema juures Paldiskis, sõja algus, vene väed Eestis, sakslaste tulek, mobiliseerimine saksa ...