Helga Nõu "Ingel ja idioot"

Raamat räägib ühe eesti pere loo läbi mitme põlvkonna. Paadipõgenik Toomas Kivise poeg Jörgeni ja tema rootsi naise perre sünnib läbi suurte raskuste (mingi imeliku posija abil) kauaoodatud laps, kes saab nimeks Päär. Paraku on poeg pisut isemoodi, liiga väikese peaga ja nõrguke. Sellest pisut isemoodi poisist saab loo peategelane. 

Et järgi anda isa Toomase vanas eas insuldi tagajärjel tekkinud kodumaa ja kodutalu igatsusele, sõidab Jörgen koos Väike-Pääriga Eestisse vaatama vana kodutalu ja uurima segaseid omandisuhteid. Erilist teineteisemõistmist Jörgeni ja eestlaste vahel ei teki, erinevalt Päärist, kes end vanas talus üsna koduselt tunneb. Kui poeg talus pehkinud redelilt kukkudes peapõrutuse saab, hakkab pärislugu pihta.

Tõele au andes oli mul raamatusse raske sisse elada. Tundus kuidagi vanamoodne ja probleemid kunstlikud. Näiteks peaosalise solvumine pilkamise peale, et too ei tea, kes on Tammsaare. Pisut võõristavalt mõjuvad ka matslikud ja kasuahned kodueestlased. Kuigi ei saa eitada, et sellised tegelased olemas on, tundus see siiski stereotüüpne.

Eriti kummaliseks läks asi siis, kui reaalse elu vahele hakkasid põimuma ulmelised seigad – kohtumine tegelastega minevikust, ajas rändamine, kaitseinglid ja muu taoline. 

Mingil hetkel õnnestus stiiliga siiski enam-vähem kohaneda ning eesti ajalugu käsitlevad seigad olid päris huvitavad lugeda ka selliste fantaasiavõtetega põimitult. 

Kuna tegu on tõsiste teemade ning looga karmidest elusaatustest, mõjus raamatu lõpuotsas olev häkkimise ja surfamise teema kuidagi võõrana ning liigse püüdena mõjuda kaasaegselt.

Ehk proovis autor läbi seesuguste võtete viia teadmist eesti ajaloo episoodidest noorema publikuni? Kes teab, ehk õnnestubki! Igal juhul soovitan omal nahal proovida, kuidas sellised hoogsad pöörded ning fantaasiaga segatud jutustamisviis teile sobib. Igav ei ole kohe kindlasti ning lugemiselamuse saab.