Lugemispäevik

Raamatu autor on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Mulle jättis raamat hea mulje ning sain üht teist uut aju kohta teada. Meeldis, et pakutud on erinevaid teooriaid ja autor ei ütle, et see on lõplik tõde, vaid vastupidi, on avatud võimalusele, et aja möödudes võidakse kõik variandid ümber lükata ja tuleb välja midagi hoopis uut. Aju on väga keeruline mehhanism oma saja miljoni närvirakuga ja omavaheliste ülipisikeste ühendustega ning aju jäädakse veel pikaks ajaks uurima. Raamatus on käsitletud teadvuse teemat ja lahatakse küsimust, kas teadvus (meie vaimne olemus) on seotud ajuga või on midagi täiesti eraldiseisvat. Hetkel usub teadus pigem esimest varianti. Hetkel on veel puudu ka ühine definitsioon teadvusele, millega kõik teadlased nõus oleksid. Põnev oli lugeda ka aju arengut ja laste mõttemaailma. Tuleb arvestada, et lapsed ei mõtle samamoodi nagu meie. Mulle tundub, et paraku paljud täiskasvanud ei ole sellest teadlikud. Autor edastab ka tehisintellekti arenguid...

Noor ajakirjandustudeng Anneliis on Euroopa Noorte programmi kaudu vabatahtlikuks Aserbaidžaanis Bakuus. Ta aitab ühes kohalikus haiglas sisse seada laste mängutuba. Vaba aega veedab Anneliis sageli kohaliku noormehe Rufati seltsis, kellega ta tutvus Saksamaal noortevahetuses. Ühel päeval tuuakse haiglasse raskes seisus põletushaavadega poisike Orhan, kelle peal on läbi viidud, mingi imelik riitus, ning kes ei ole võimeline sõnagi rääkima. Laps on millegipärast väga oluline naftafirma Kvasiroili juhtkonnale. Nad üritavad igal moel Orhani haiglast kätte saada. Kohalikus politseis töötav Rufati sugulane Tale palub  Anneliisil ja Rufatil toimetada poisike turvalisse kohta, kuna politsei ei suuda tema julgeolekut enam tagada.  Nende esmane plaan, aga kukub läbi ning kannatada saab seetõttu ka Anneliisi töökaaslane Fazilya. Ent õnneks leiavad nad endale ootamatu liitlase, kelle toel loodavad noored Orhani kaugele Khinaligi viia. Romaani on huvitavalt põimitud nii ajalugu, tänapä...

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda. Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas. Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratas...

Pealkirja lugedes tundus, et selles raamatus võib olla midagi, mida kõrva taha panna. Ja ühtteist oli ka. Tihti teeme asju, mida me väga ei taha või mille jaoks energiat ei jagu, aga me teeme neid, et teiste tundeid mitte riivata või et neile m eel dida. Tegelikult ei pea kõik meile kord a minema ja teiste arvamus meist ei ole üldse esmatähtis. Raamatus on kirjeldatud võtteid, kuidas viisakalt ära öelda. Autor kirjeldab üsna humoorikalt, kuidas selline suhtumine on tema elu muutnud. Rohkem on aega jäänud niisama olemiseks või asjadeks, mis tõesti huvi pakuvad. „Otsustamine, et sul on pohh, on üsna vabastav. Teha seda teiste tundeid riivamata ja sitapea olemata on veel palju parem.“ Raamatut lugedes on võimalik endal läbi mõelda või kirjutada üles asjad, millest mul on täiesti ükskõik või siis näiteks perega seonduvad asjad, millest mul on või ei ole ükskõik jm. Tihti ongi just perekonnaga seotud asjadest raskem ära öelda või mõtlemist muuta. Enda suhtumise muutumisega (ehk siis end...

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.  Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali.  Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest:  “ Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja sees...

  Raamatu näol on tegemist tõsiseltvõetava ajalooraamatuga, seega pole raamatust oodata kerget meelelahutust nagu võis kogeda üledramatiseeritud sarjas „Sajandi armastus”. Autoriks on tunnustatud Osmanite impeeriumi ajaloolane. Hiljuti näidati Eestis ka ülemaailmset populaarsust kogunud telesarja „Sajandi armastus”. Sarja tegevus toimus peamiselt serailides (hoonete kompleks, kogukond õukonnale ja teenijaile), kuid raamatust on võimalik lugeda märksa üksikasjalikumalt näiteks tolleaegsete kommete, mõttemaailma ja käitumise kujunemisest, perekondlike sidemete olulisusest ja omapärast,islami ning ka moslemi kohustustest jpm. Raamatu peategelane Hürrem, keda väljaspool Türgit, Euroopas nimetati Roxolana´ks (Ruteenlannaks), oli tõenäoliselt sündinud kas Ukrainas või Poolas. Tema sünnikoha au on endale tahtnud mõned teisedki riigid. Igatahes püstitasid ukrainlased 1999. a Hürremile uhke pronkskuju Rogatõni linna, tähistamaks tema Ukraina päritolu.  Kui seletada raama...

Mina tutvustan Teile Helen Käiti kõige uuemat jutustust "Kummitusmaja". Lugu jutustab kaksikutest Miast ja Liast. Lia on väga rahulik tüdruk, Mia aga seevastu üsna kärsitu. Raamatu alguses tuleb kaksikõdedel ette suur elumuutus, nimelt kolivad nad oma perega väikelinnast maale elama, kus ootab neid ees väike roheline maja. Alguses Miale maja ei meeldinud, kuna see nägi välja väike ja tagasihoidlik. Lia aga nii mures ei olnud, tema jäi maja esimest korda nähes rahulikuks ning arvas, et majal pole tegelikult viga midagi. Lisaks said mõlemad tüdrukud endale oma toa. Majja sisse kolides pidid kaksikõed harjuma nii uue maja, uue kooli kui uute klassikaaslastega. Üsna pea hakkasid klassikaaslased Miale ja Liale jutte rääkima, kuidas nende uues kodus kummitab. Mia ja Lia ei tahtnud neid kuidagi uskuda aga kui toimuma hakkasid seletamatud juhtumised, olid tüdrukud üsna veendunud, et nende kodus tõepoolest kummitab. Mia oli eriliselt hirmul, Lia see-eest nii tohutult ei kart...