Lugemispäevik

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga. Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis. Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja...

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas". Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal. Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edas...

Viimasel ajal suure tähelepanu all olnud ja poleemikat tekitanud eesti kirjanduse raamatukogudes kättesaadavuse ja lugemise teema tekitas ka mõtte sellest, kuidas on olukord eesti kirjanduse tõlkimisega. Vastuseks sobib ilmunud raamat. Oluline osa eesti kirjanduse tutvustamisel on olnud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel, kelle väljaanne antud raamat on ja mis tutvustab tõlkijaid, inimesi, kes on "eri kultuuride ja kirjanduste saadikud, sild ühest keele- ja kultuuriruumist teise", nagu ütleb raamatu saatesõnas raamatu koostaja Ilvi Liive. Veel saatesõnast: "Eesti kirjandus ei jõua kusagile iseeneset, olgu ta nii hea kui tahes. Kui ei oleks pühendunud tõlkijaid, kes armastusega eesti kirjanduse asja ajavad, igaüks omal maal ka omas keeleruumis, siis tõlkeid ei ilmuks ja ei oleks palju kasu ka Eesti Kirjanduse Teabekeskusest. See raamat ongi sündinud soovist jäädvustada nende inimeste teid ja töid, kes on ühe väikese rahva keelt ja kirjandust oluliseks pidanud, et on ots...

Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla." Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade. Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem kor...