Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla."
Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade.
Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem korda kui tegelikkus. "Kui me teame, et Anna Karenina on väljamõeldud tegelane, keda päris maailmas olemas ei ole, siis miks me nutame tema kimbatuse pärast või mis põhjusel liigutavad tema ebaõnnestumised meid nii tugevalt."
Viimases essees heidab Eco vaimuka pilgu kõige pöörasematele kirjanduslikele loeteludele nii enda kui ka teiste kirjanike loomingus.
"Raamatukogukataloog on näide praktlisest loetelust, sest raamatuid on raamatukogus piiratud arv. Erandiks oleks muidugi lõpmatu raamatukogu kataloog."
"Ent võime tunda samasugust lõpmatusest tingitud peapööritust, kui puutume kokku päris raamatute pealkirjade loeteluga..."
Seda raamatut on kahtlematult huvitavam lugeda neil, kes on tuttavad Eco kolme eesti keeles ilmunud suurepärase romaaniga - Roosi nimi", "Eilse päeva saar" ja "Baudolino".
Head lugemist ja loetud raamatute loendamist!
Soovitab Anne
Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade.
Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem korda kui tegelikkus. "Kui me teame, et Anna Karenina on väljamõeldud tegelane, keda päris maailmas olemas ei ole, siis miks me nutame tema kimbatuse pärast või mis põhjusel liigutavad tema ebaõnnestumised meid nii tugevalt."
Viimases essees heidab Eco vaimuka pilgu kõige pöörasematele kirjanduslikele loeteludele nii enda kui ka teiste kirjanike loomingus.
"Raamatukogukataloog on näide praktlisest loetelust, sest raamatuid on raamatukogus piiratud arv. Erandiks oleks muidugi lõpmatu raamatukogu kataloog."
"Ent võime tunda samasugust lõpmatusest tingitud peapööritust, kui puutume kokku päris raamatute pealkirjade loeteluga..."
Seda raamatut on kahtlematult huvitavam lugeda neil, kes on tuttavad Eco kolme eesti keeles ilmunud suurepärase romaaniga - Roosi nimi", "Eilse päeva saar" ja "Baudolino".
Head lugemist ja loetud raamatute loendamist!
Soovitab Anne
Kommentaarid
Postita kommentaar