Hiljuti oli mul võimalus käia Austrias matkareisil. Minu ootused olid kõrged, kuna lootsin viibida kaunitel alpiaasadel ja jalutada külakestes mäenõlvadel. Reisi elamuseks pidid saama gondliga mäkketõusud koos hingematvate vaadetega. Ootasin väga.
Need, kes on Austrias või mujal Alpi riikides käinud teavad, millest ma räägin, kuid mis seos on sellel kirjeldusel mu raamatututvustusega? Ma nimelt otsisin enne reisi mõnda raamatut, mille oleks kirjutanud Austria kirjanik. Pisuke andmebaasis tuhnimine tõi minuni raamatu “Kogu elu”. Etteruttavalt võin öelda, et see raamat oli nagu kirss tordil ja täiendas meeldivalt minu tutvust Austria Alpidega. Mul oli tunne, nagu tunneksin ma juba selle asukoha iseloomu ja saladusi.
Võib kahtlemata öelda, et raamatul on kaks peategelast: Andreas Egger ja Alpid. Egger sündis paar aastat enne 20. sajandi saabumist. Tema lapsepõlv ühes üksildases mägikülas oli raske. Noorukina keeras ta selja oma julmale kasuperele. Siiski oli raske talutöö kujundanud nooruki tugevaks ja töövõimeliseks meheks, kes sai tänu töötegemisele suhteliselt hästi hakkama. Ta oli küll vaene, pisukese maalapi omanik kõrgel mäeküljel, kuid ta oli iseseisev. Mägiküladesse saabus aeg, kui hakati langetama puid ja rammima maasse poste, et rajada liine tõstukitele. Töö kaljudel oli ränk, tööõnnetusi ja surmajuhtumeid toimus alatasa.
Kõiki Eggeri toimetusi nii töö kui eraelus olid saatmas mäed. Tööl tõid mäed ette raskusi, kuid puhkehetkedel võis mägedega koos hingata. Mäed võisid olla romantika alalhoidjaks eraelus ja lohutajaks rasketel hetkedel. Eggeril oli kaaslaseks Marie, kellega koos hoiti soojas nii oma mäeküljel asetsevat hütikest kui ka tundeid.
Mitte midagi ei tulnud kergelt, tööd tuli teha hinge sees hoidmiseks. Muutusid olud, muutus ka Egger. Alpi rahvas sai samuti tunda sõda nagu teisedki rahvad, kel õnne, jäi ellu. Andreas jäi. Elu läks edasi, firmad aina ehitasid ja rajasid uusi sihte mäkketõusuks. Tulid turistid, tuli palju turiste. Mägikülad muutusid: talud kujundati ümber majutushooneteks või toitlustusärideks. Kõiki neid muutusi nägi Egger, kes vananedes tegi juhutöid. Ta oli piisavalt kogenud tundmaks mägesid ja osav kõrgustes ronima, oskas aimata ette ohtusid ja teadis kaunemaid paiku. Ühel päeval seadis ta külaplatsil üles omamaalitud sildi:
KUI TEILE MEELDIVAD MÄED
OLETE ÕIGE MEHE JUURES
pakun
rännakuid looduses
matkamist
kaljuronimist …….
HIND KOKKULEPPEL,
AGA POLE KALLIS.
See avaldas muljet, äri läks käima ja enam ei näinud Egger põhjust otsida abitöid.
Oma viimastel eluaastatel ei võtnud Egger enam tööpakkumisi vastu. Ta leidis, et on saanud elus piisavalt rassida. Pealegi oli aina raskem turistide lobisemist ja tujusid taluda. Küla elanikkond oli selleks ajaks kasvanud kolmekordseks. Egger oli vanaks jäänud, kogu tema elu oli möödunud mägedes, kes ühtaegu seisid raudkindlana paigas, kuid oma olemusega meelitasid inimesi ümbritsevat muutma.
Kirjanik on suutnud selles raamatus ühe lihtsa inimese elu kaudu suuremat vaadet, ma ütleksin isegi ajaloolist vaadet kirjeldada. Samas annab ta edasi looduse lummuse ja mõju inimesele. Raamatu sisu on ajalooliselt tõetruu ja ülevaatlik.
Robert Seethaleri sulest on varem ilmunud romaan „Tubakapoodnik”. Autor on üks Austria hinnatumaid nüüdisaja kirjanikke.
Kommentaarid
Postita kommentaar