Mullu loetud raamatutest on sõelale jäänud nii mõndagi huvitavat. Hea meel on harjumuspäraselt jagada muljeid loetu kohta mei blogi lugejatega.
Kailit üllatas positiivselt:
Eesti kirjandusest oli hea üllatus Hannes Parmo „Beeta“, mis pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha.
Raamatu peategelaseks on endast erakordselt heal avamusel olev Udo Estland, kes tänu heale õnnele ning erakordsele nahaalsusele suudab üle elada kõik II maailmasõja sündmused Eestis. Kord on ta kommunist, kord nats ja kord vabadusvõitleja – ikka täpselt nii, nagu sel hetkel talle endale kõige kasulikum on.
Peategelane ajas mind kordamööda nii vihale kui suisa naerma, kuid eks see ongi hea kirjanduse tunnus, et see emotsioone tekitab ja mõtlema paneb.
Sass Henno “Vanaema”
Leigi soovitab lugeda:
Sass Henno on tegutsenud aastaid selle nimel, et pöörata avalikkuse tähelepanu tõsiasjale, miks seksuaalkuritegude, juhu- ja lähisuhtevägivalla uurimine on Eestis ohvrit häbistavad ja kurjategijat soosivad. Raamat on häirivalt aus ning kasutab aja jooksul kogutud fakte ning loob tervikliku ja tõetruu pildi teemaga seotud kahepalgelisusest ja ringkaitsest Eesti ühiskonnas. Mahajäetud vanaema maja on Tiina pelgupaik, kuid läbi elatud vägistamistrauma tõttu jõuab minevik ka sinna talle järgi. Vanaema tegelaskuju tundub kahtlaselt mõistev ja juba raamatu alguslehekülgedest peale, kas liiga tavaline või täielik fantaasia. Tegelikult seob Tiinat ja vanaema selles loos, aga midagi enamat kui sugulussuhted, nimelt kogetud vägivald. Kes päästis keda ja kes keda karistas...lõpplahendus kahtlemata üllatas.
Birk Rohelend „Liiga palju armastust“
Tiina K. luges krimilugu:
Raamat on järg varem ilmunud krimiromaanile „Kes tappis Otto Mülleri?“. Lugu on uus, samad on vaid juhtumit uurivad politseiuurijad.
Nagu ikka krimiromaanis toimub kõigepealt mõrv. Mõrvale lisandub üks 20 aasta tagune kadumisjuhtum. Kuna mõlemad sündmused on seotud ühe ja sama seltskonnaga, näib nende vahel olevat seos. Tegelasteks on eakaaslased, kes kord koos koolis käisid ning sealt edasi igaüks oma eluga eri suunas kulges. Uurimine avab tegelaste sisemaailma ning vaatab ka 20 aasta tagusesse minevikku. Igal neist on omad saladused kuid motiivi pole justkui kellelgi.
Krimiloole kohaselt saab kogu lugu, nii mõrv kui kadumine, muidugi lahendatud ning süüdlaseks ikka keegi, keda kahtlustada ei oska. Põnev ja haarav raamat, parem veel kui eelmine.
Ain Kütt “Kolme kaardi mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood”
Anu kiidab ajaloolist mõrvalugu:
Kuigi ma pole suur krimikirjanduse austaja, siis Sagadi öömuuseumi Ain Küti loeng “Unustatud Virumaa mõisate kujutamine Sagadi paruni mõrvalugudes” tegi mind uudishimulikuks. Võtsin suvel terve sarja ette ja lugesin ühe soojaga läbi.
Eelkõige paelub mind ajalooline taust. Lood ise on muidugi ka kaasahaaravad ja iga osaga aina põnevamad. Aga see, et läbi ilukirjanduliku loo on võimalik elada 19. sajandil korraga meie kodukandi mõisates, on fantastiline! Lugedes jookseb silme ees pilt, mille on pannud detailitäpsusega paika ajaloolasest kirjanik.
„Kolme kaardi mõistatus“ on sarja neljas raamat, mille tegevus viib lugeja 1830. aasta hiliskevadesse. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär ja enesehinnang on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Lisaks on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Fock ei jäta sõpra hätta ning koos Maria Juliana von Nottbeckiga alustavad nad oma uurimist.
Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu.
Raamat sai justkui lahenduse ja samas jäi nii palju õhku rippuma. Kui raamatud läbi, hakkasin googeldama, millal uus raamat ilmub. Teadmatus närib sees, häirivalt! Ootan väga uut osa!
Tamur Kusnets “Kronošütist”
Riina rändas ajas:
Ajarännak 21. sajandist paleoliitikumi aega. Ajjasukeldujaks keskealine elult räsida saanud eesti mees Ragnar Saar.
Seiklus paleoliitikumi ajas ja ühiskonnas. Värvikad kohtumised mammutite ja koopahüäänidega ning vaenulikke hõimudega.
Ellujäämine, kohanemine, sissesulandumine koopainimeste hulka, jahipidamine, kohtumised ohtlike eelajalooliste loomadega, teiste inimeste päästmine ja enda elu säilitamine. Palju huvitavaid alternatiivajaloolisi keerdkäike.
Raamatu lõpus huvitav lahendus lõimumisega ja arvamus, et kuna neandertaallased olid metsarahvas nagu soome-ugrilased, siis lihtsustas sarnane mõtteviis omavahelist sõbrunemist.
Peategelane sulandus kooparahva hulgas Lõviinimeste klanni, samuti on Eesti Vabariigi vapil kolm lõvi. Autori arvates oli see tähendusrikas märk.
Ja oleks väga huvitav, kui Eestis asukski Jääaja Keskus koos kaitsealaga.
Sven Mikser "Vareda"
Liina soovitab väärt raamatut:
Sven Mikseri „Vareda” võitis Eesti Kirjanike Liidu mullusel romaanivõistlusel esimese auhinna. Teada-tuntud poliitiku debüütteose ilmumist oodati põnevusega. "Vareda" on hästi kokku seatud romaan, mis kahtlemata väärib lugemist.
Kuueteistaastane Johannes saab suveks tööd külakooli valvurina. Kunstiandega noormees on kaotanud oma kunstnikust mentori Johannese ja see teeb talle ikka veel haiget. Maal elades puutub ta kokku inimtüüpidega, kelle sarnaseid võis üheksakümnendatel igas maakohas trehvata. Johannes plaanib segamatult kunstikooli eksamiteks valmistuda, aga mõned uued kohtumised muudavad paljutki. Rahulik tema elu enam kindlasti ei tundu.
Ilus lugu tärganud tunnetest ja eneseotsingutest, taustal ajaloosündmused ja meenutused möödunust.
Raamatu autor on pärit Järvamaalt, kus leidub mitmeid mõisakoole. Minule tuli lugedes silme ette pilt koolist, kus ise lapsena õppisin.
Lugesin kusagilt, et "Vareda" võiks meeldida "viiekümnendates prouadele". Täiesti usutav, et meeldibki. Samas loodan, et nooredki raamatut ära ei põlga.
Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”
Riina ikka ulmerajal:
Peategelasteks Põhjamaade ja antiikmaailma stiilis jumalad, jumalused ja pooljumalad, kes manipuleerivad inimestega ja tahavad muuta nii inimeste, kui ka endi saatust. Tavaliselt lõpeb sedasorti sekkumine tragöödiaga. Sekka armastust ja vihkamist, vennatappu ja palju veriseid võitlusi elu ja surma peale. Nagu igati kohane eepostele ja saagadele.
Peategelasteks kaks venda, õde ja ema, kes hakkavad vastu jumalatele ja nende tahtele ja kaks ruunimärkidega isepäist taprit. Mis saaks valesti minna?
Jumalatele on omistatud inimlikud tunded ja saatused, mis sõlmitakse neist kõrgemate olevuste poolt ja nende vastu ja seda muuta ei saa jumalad isegi.
Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale”
Leelo nostalgitses:
Ilukirjandusest meeldis Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale”: nii palju mälestusi ja nostalgiat, aga läbi karge iroonia. Lased aga jälle oma lapsepõlvel silme eest mööduda ja mõnuled.
Kommentaarid
Postita kommentaar