Dörte Hansen „Mere äärde“

„Mere äärde“ on lugu väikesaarest ja selle elanikest, mida mõjutavad Põhjameri ja aastaajad.

Põhjameri on ühtaegu veetlev ja ohtlik, ettearvamatu ja raevukas ning kuigi kohalikud elanikud seda teavad, on igas perekonnas mõni lugu pereliikmest, kes oma elu merele on jätnud.

Väikesaare loodus, kaunis arhitektuur ja vaalapüüdjate põnevad lood toovad igal suvel saarele hordide viisi suvitajaid, kes igatsevad süüa kohalikke toite (mis tihtipeale küll juba mandril ette on valmistatud), kuulata kohalikke lugusid (mis saareelanikele juba ammu pähe on kulunud) ning rikkamad ihkavad osta ka endale saarele kinnisvara (mistõttu on kinnisvarahinnad kohalike jaoks liiga kallid). Kohalikel ei jää üle muud, kui muutunud oludega kohaneda ja leppida.

Loo keskmes on perekond Sander: isa Jens on olnud pikka aega meremees, kes vanas eas veedab rohkem aega koos merelindude kui inimestega; ema Hanne on varem suvitajatele tube välja rentinud ning töötab nüüd kohalikus muuseumis; vanim poeg Ryckmer on endine meremees, kes nüüd võitleb mere asemel viinakuradiga; õde Eske, kes töötab kohalikus vanadekodus ning noorim poeg Hendrik on tuntust kogunud omanäoliste kunstiesemetega, mida ta valmistab rannalt leitud materjalidest.

Minu meelest oli see ühtaegu nukker ning kaunis lugu hääbuvast eluviisist, looduse jõust inimeste üle ning muidugi inimsuhetest.