Saulius Tomas Kondrotas “Päikeseloojangute kollektsionäär”

Leedu kirjanik Saulius Tomas Kondrotas sündis 1953.aastal, emigreerus 1986.aastal Saksamaale ja Tšehhi Vabariiki ning hiljem USA-sse. Hariduselt on ta ajaloolane. Tema esimene novellikogu ilmus 1977. aastal ning romaan “Mao pilk” 1981.a. Eesti keeles on varem ilmunud jutukogumik “Kentaurivapi suguvõsa”. Kirjanikku paeluvad mütoloogia ning Freudi ja Jungi teemad.

Kondrotast peetakse raskeks kirjanikuks ja lugedes veendusin, et nii ongi. Ei teagi, mis need tema novellid on- muinasjutud, seiklusjutud või  draamad- kaasahaaravad ja omanäolised igatahes. “Päikeseloojangute kollektsionääri” novellide sündmused toimuvad erinevatel aegadel, nii minevikus kui tänapäeval, nii olemasolevates kui väljamõeldud paikades ning kõigist novellidest kumab läbi peategelase üksildus. Kummaline on, kuidas autor kõige lihtsamadki tegevused novellides erakordselt hea sõnaosavusega põnevaks kirjutab, lisades sekka kuhjaga maagiat. Loogika neis lugudes ei kehti ning iga novell üllatab lõpus millegi ootamatuga.  Võib-olla ei saanudki ma päris kõigest aru, ehk ei mõistnud kõik taustu ja tagamaid, kuid autori jutustamisstiil on igatahes vägev.  Mitte kõik lood selles kogumikus ei meeldinud mulle, kuid mõned avaldasid ikka sügavat muljet ning seetõttu jääb vaid kahetseda, et hea kirjanik nii vähe teoseid avaldanud on. Ehk jõuab veel.

“Ma olin seitsmeteistkümneaastane, kui kohe peale jõulupühi algas sõda. Mäletan hommikusööki meie mõnusas köögis, kui vend lülitas raadio sisse ja me kuulasime seda. Uudis vapustas meid, eriti ema, kelle nägu muutus tuhakarvaliseks: tema ainuke lihtne soov – pereelu, mida sai nagu moosi purki panna ja väikeste magusate ampsudena nautida – pudenes hetkega kildudeks.”

“Ainuüksi hirm oli meid, mu naise Visgale ja minu, muutnud kohutavateks roomajateks, elajateks. Püüdsin neljale koivale tõusta ja roomata, kuid minust purskas ojana verd ja see ujutas rohu üle. Ma ei katsunudki enam end liigutada. Tundsin kedagi enda vastu liibuvat. Pöörasin pea ja nägin TEDA. Sisalik, nagu minagi, külje sees suur haav, oli ta minu juurde roomanud ja heitis mu kõrvale, nii et meie vahel ei olnud enam midagi. Niiske keel tõmbas üle mu lauba. Meie, vürst Utenis ja mu naine Visgale Kentaurivapi suguvõsast, meie, kaks inimest, mees ja naine, kaks merevaiguvärvi silmadega sisalikku, surime kastesel rohul suvehommiku päikesetõusus. Mis oli meid lahutanud, see meid ka ühendas. Saa õnnelikuks, poeg!”