Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

“Lõpmatus papüürusroos” on kahe doktorikraadiga noore hispaanlanna ajalooline teos kirjasõna ajaloost aegade algusest tänapäevani. Olen lugenud päris palju kuivi ja faktipõhiseid ajalooraamatuid, kuid see on teistsugune. Kirja on ta pandud hoogsas kaasaegses stiilis ning mõjudes kuidagi väga ärksana, loed seda nagu põnevikku. Muidugi põhineb teos faktidel ning sellele on eelnenud ülipõhjalik uurimistöö, kuid sekka on lisatud ka hulgaliselt müüte ning väljakaevamistel põhinevaid uusimaid hüpoteese. Väga vahva, et samapalju, kui raamatutest, on juttu ka raamatukogudest. See on üks parimaid raamatuid, mida sel aastal lugenud olen ning loodetavasti leiab ta peagi koha ka minu koduses raamaturiiulis. Soovitan soojalt!

“Raamatukogu viis ellu parima osa Aleksandri unistusest: universaalsuse,teadmisjanu, ebatavalise soovi kõike kokku sulatada. Aleksandria riiulitel olid piirid kustutatud, seal elasid viimaks ometi rahumeelselt koos kreeklaste, juutide, egiptlaste, pärslaste ja indialaste sõnad. See vaimne territoorium võis ollagi ainus territoorium, mis võis olla sõbralik nende kõigi jaoks.”

“Raamat on aja proovile vastu pidanud, on näidanud end pikamaajooksjana. Iga kord, kui oleme ärganud üles revolutsioonide unest või inimlike katastroofide õudusunenägudest, tuleb raamat meiega kaasa. Umberto Eco on öelnud, et raamat kuulub samasse kategooriasse, nagu lusikas, haamer, ratas ja käärid. Kord juba leiutatud, ei saa nende juures enam midagi paremaks teha.”

“Ärgem unustagem, et raamat on juba väga palju sajandeid olnud meie liitlane sõjas, mida pole ajalooraamatutesse üles tähendatud. Võitluses selle nimel, et säiliks hinnaline looming: sõnad, mis on kõigest õhu liigutamine; lood, mida mõtleme välja selleks, et kaost mõtestada ja selles ellu jääda; tõelised, valed ja alati ajutised teadmised, millega kriimustada teadmatuse kõva kaljut.”

“Kirjanduse ajalugu saab alguse ootamatul moel. Esimene autor terves maailmas, kes ühele tekstile omaenda nime alla kirjutab, on naine.”

“20. sajandi alguses hakkas see amet, mida juba Niinive, Babüloonia ja Aleksandria templite aegadest ja edasi olid pidanud mehed, muutuma territooriumiks, kuhu hakkasid rahumeelselt sisse tungima naised. 1910. aastal oli neid juba peaaegu 80 protsenti kõigist raamatukoguhoidjatest. Ja kuna töötada tohtisid vaid vallalised naised, vormis kollektiivne kujutlusvõime karikatuuri raamatukoguhoidjast, kes on vanatüdruk, kibestunud, ebameeldiv, halli krunniga, prillidega, vanamoodsate riietega ja armastab hirmsasti toriseda.”

“Timothy John Berners-Lee veebile struktuuri andvate aluspõhimõtete väljatöötamise eest vastutav teadlane leidis inspiratsiooni just avalike raamatukogude korrastatud ja toimekast ruumist. Selle mehhanisme jäljendades määras ta igale virtuaalsele dokumendile aadressi, mis oli unikaalne ja võimaldas sellele teisest arvutist ligi pääseda. See universaalne asukohatuvastus - mida arvutikeeles tuntakse nime all URL- on täpne vaste raamatukogu kohaviidale. Seejärel mõtles Berners-Lee välja hüpertekstide ülekandmise protokolli – rohkem tuntud lühendi järgi “http” – mis toimib nagu tellimislehed, mida täidame, et edastada raamatukoguhoidjale oma soov, et nad otsiksid välja meie soovitud raamatu. Internet on välja kasvanud – mitmekordseks, päratu suureks ja eeterlikuks muutunud – raamatukogudest.”

“Iga päev, vastati mulle, saavad raamatukoguhoidjad Bodley raamatukogus tuhat uut trükist. Neile tuleb leida koht, sest järgmisel hommikul saabuvad halastust tundmata järgmised tuhat. Igal aastal paisub kollektsioon umbes saja tuhande raamatu ja kahesaja tuhande ajakirja võrra, mis tähendab enam kui kolme kilomeetrit riiulipinda aastas. Ja reeglid ei luba välja jätta mitte ühtegi paberil lehekülge. 20. Sajandi alguseks olid raamatukoguhoidjate ringi hooned raamatute tulva tõttu üle ääre ajamas. Räägitakse, et just tol ajal hakati linna alla ehitama maa-aluseid hoidlaid ja lint-transpotööridega varustatud tunnelite võrgustikku. Külma sõja ajal, kui moodi läksid tuumavarjendid, omandas see maa-alune labürint mütoloogilise sära.  Aga paberilaviin pani keldrid üle ajama ja hakkas ähvardavat survet avaldama linna kanalisatsioonivõrgule. Seepeale hakati saatma raamatuid erinevatesse kohtadesse, linnast välja – mahajäetud kaevandusse ja ümberkaudsetesse tööstushoonetesse. Lisati, et on raamatukoguhoidjaid, kes vastutavad transpordi eest, kuigi meenutavad nad pigem neoonvärvides tööülikonnaga kraanajuhte. Tänu neile vestlustele hakkasin ma Oxfordiga ära leppima.”