Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

 

Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“.

Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad.

Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa.

Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided  ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelastest, keskealisel Irenel, oli enne Soomest lahkumist abikaasa ja poeg. Kas nad on elus ja teda tagasi ootavad, on teadmata. Ja ega ei tea ka Irene täpselt, kas suudaks ta vana elu juurde tagasi pöörduda.

Rännaku jooksul seltskond laguneb: kes peab paremaks jääda paigale ootama, keda veab alt jaks ja tervis, kelle kodutee viib teise kanti. Ja kuigi edasi liikujatel on füüsiliselt väga raske, on vaat et veelgi raskem kohtuda teiste inimestega. Nii saavadki naised põlgust ja viha saavad tunda juba üsna rännaku alguses.

Rännak muudab naisi ning tagasi vana elu juurde pöörduda ei ole tegelikult võimalik – muutunud on nemad ise, teised inimesed ning Soome tervikuna.

„Kuidas sai ta kujutleda naasmist endisesse, kavandada lühikest patukahetsustööd ja seejärel möödunud eluga jätkamist, kui järel olid vaid alusmüüritükid ja nõe kibe lõhn kõige kohal? Tema elu oli samal moel kildudeks kui iga teekonnal kohatud inimese oma, ning nende heategevus, leivaküpsetus ja saunasoojendus polnud olnud muud kui abinõu,  mis aitas kõike juhtunut unustada. Talle oli saanud osaks sama häving, aga ta polnud varem osanud sellele mõelda, nii nagu pooltuttava lahkunu matustel sa vaid vaatad leinaavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveeritud küpsisesorte ega saa aru, et varem või hiljem külastab lein ka su enda kodu.“