Narine Abgarjan "Simon"

 

Simon on terve elu elanud Berdis, ühes Armeenia väikelinnas, kus oma 79 eluaasta jooksul olnud seltskonna hing ja kõikide lemmik. „Armastas naisi ennastunustavalt ja ohjeldamatult, armus jalapealt, armukadetses ja jumaldas, suhte lõpus kinkis ilmtingimata mõne väheväärtusliku kuid ilusa ehteasja“ – nii kirjeldab autor seda meest. Kuid raamat ise on siiski hoopis naistest. Nelja naise elud rullitakse lahti alates lapsepõlvest keerulistel sõjajärgsetel aegadel kuni tänapäevani välja, mil nad kõik kohtuvad Simoni matustel. Just Simon on olnud neid ühendavaks lüliks, nad kõik on seda meest oma elu erinevatel etappidel armastanud ja saanud osa ka mehe siirast armastusest, kes ilmus nende ellu just kõige ootamatumal ajal, kuid samamoodi sealt ka lahkunud. Viimase abikaasa Melania on oma mehe „silmarõõmudega“ pikapeale leppinud ja raamat algabki sellega, kuidas lesk ning endised kallimad Simoni kirstu ümber istet võtavad, koduveini trimpavad ja kadunukese väljanägemise pärast südant valutavad.

Silvia, Elisa, Susanna ja Sofia elus on olnud nii õnne, rõõmu, armastust, mis hetkega võib pöörduda valuks, kurbuseks, pettumuseks ja tragöödiaks. Armeenia pereelu, kus olulist osa mängivad põlvkondade vahelised sidemed, kõigi oma heade ja halbadega, annab autor edasi ilmekalt ja kaasakiskuvalt. Lisaks värvikatele ja köitvatele inimsaatustele on see tõesti väga hästi kirjutatud raamat.