Liz Moore "Pikk ergas jõgi"

Kriminaalromaanid ei ole tavaliselt mu esimene valik ning ka “Pikk ergas jõgi” oma 528 leheküljega tekitas kõhklusi, kas tasub lugemist üldse alustada. Tasus. Mida lehekülg edasi, seda kaasahaaravamaks lugu muutus ja ükski lõik ega lehekülg raamatust ei tundunud liigsena. Teemad kulgesid, arenesid ja põimusid nagu muusikaline fuugakunsti tippteos. Rullus lahti kahe õe ühine lapsepõlv ja edasine erinev elusaatus, läbivaks teemaks narkootikumid ning lõpplahenduseks lootus paremale homsele.

Liz Moore’i neljas romaan „Pikk ergas jõgi” ilmus 2020. aasta jaanuaris. See sai otsekohe New York Timesi menukiks ja seda on saatnud ka rahvusvaheline edu, tõlkeõigused on seni müüdud 24 maa kirjastusele. Liz Moore elab oma perega Philadelphias ja õpetab Temple’i ülikooli kaunite kunstide magistriprogrammis loovkirjutamist.

“Peagi otsustasin teda vaatama minna. Ma ei tundnud teda õieti äragi. Ta silmavaade oli selge, ta oli kaine. Nii kahvatu polnud ta jume juba aastaid olnud. Põsed ei õhetanud- lasteraamatutes annab see märku heast tervisest, minu jaoks on aga sõltuvuse tunnus. Hakkasin korrapäraselt tema juures käima. Igal külastuskorral nägin õest jälle uut versiooni. Aasta on nii pikk aeg, et keha kohaneb taas kainusega, katkine aju hakkab loginal tööle, tootmisliinid käivituvad roostekriginal ja asuvad valmistama väikestes annustes looduslikke kemikaale, mida on aastaid kunstlikult veresoonte kaudu sisse viidud.Niisiis vaatasin pealt, kuidas Kacey meeleheide muutus masenduseks, siis väsimuseks, siis vihaks, kuni minu viimase külaskäigu ajaks oli sellest saaanud väga arglik optimism. Temas oli näha otsustavust. Ta teadis, et teda ootab raske töö ja ta oli valmis seda ette võtma.”

“Paula vanem vend Fran Mulroney peab kõne, väljendades põhiliselt oma isiklikku viha kurjategija vastu. See, kes seda tegi, ütleb ta ikka ja jälle, kõigutades pead nii ähvardavalt, kui kirikus vähegi söendab. Isa Steven köhatab. Lõpupoole annab Fran mõista, et on Paula peale tema allakäigu pärast vihane. Meenutab õe huumorimeelt, seda, kui armas laps ta oli. “Ma lihtsalt ei saa aru, mis juhtus,” ütleb ta mitu korda. “Ma soovin, et ta oleks teinud targemaid valikuid,” ütleb seesama inimene, kes varustas kõiki oma tuttavaid tablettidega, mis nad lõpuks hukutavad.”

“Tagantjärele mõeldes on vist võimalik, et ma püüdsin anda Kaceyle mingit eneseväärikust, olla kanal, mille kaudu emaarmastus pärast tema surma edasi voolas, immuniseerida õde ilmaelu arvukate raskuste vastu. Selles asendis, minu käsi tema seljal, jäime mõlemad magama. Meie kohal oli tõrvapapist lamekatus, talvisteks oludeks ebasobilik. Katuse taga oli Philadelphia öötaevas. Mis oli taeva taga, seda me ei teadnud.”