Chris Whitaker "Me algame lõpust"

„Me algame lõpust“ on kummaliselt lummav romaan. Krimka?- ju vist. Kuigi krimiliin jookseb taustal kogu aeg, räägib see raamat nii kuritöödest, suurtest ohverdustest kui ka lunastusest. Eriti vapustav on 13- aastase tüdruku saatuse ja muutumise lugu, mil ränkraskete probleemide ja kaotustega kokku puutuvast lapsest aastaga täiskasvanu saab. Kui üks raamat võib olla pisarateni liigutavalt raske ja helge üheaegselt, siis see romaan on. Vast sellepärast, et enamiku tegelaste tegude motiiviks on armastus.

„Me algame lõpust“ asetseb nüüdsest kindlalt mu lemmikute listis, müts maha autori ees.

„Duchess oli koti õuest üles korjanud, ta nägi selle sees koogikesi, nukku ja küünlaid.

Nad istusid seal tükk aega, kuni hiline tund laskus nii raskelt Robini peale, et too vajus õe kõrval rahutusse unne ning oigas ja häälitses, kui Duchess ta juukseid silitas.

Walk sõidutas nad aeglaselt oma tänavalt minema, Duchess vaatas eredat valgust seal, kus oli olnud tema kodu, tuhmuvat vaatepilti, mis oli olnud tema elu.“

„Ma ei usu, et me enam kunagi kohtume.“

„Ma pean teiega sidet.“

„Kas sa võiksid seda mitte teha?“ Esimest korda lõi tüdruku hääl värisema, ainult väga kergelt, aga Walk nägi, kuidas ta pea ära keeras. „Lihtsalt mine ära, ütle mulle, et ole tubli või midagi, nagu vanasti. Ja siis lähed sina oma eluga edasi ja meie oma eluga. Meie lugu on tühine, politseiülem Walk. Küllaltki kurb, aga tühine. Ei maksa midagi muud teeselda..“

Nad seisid vaikuses, mis oli langenud üle puude ja Radleyde maade.

„Hüva siis,“ ütles Walk.

„Ja?“

„Ole tubli, Duchess.“

„Duchess ei tundnud enam näpistavat külma, ei märganud enam suurt sõõrjat täiskuud. Ta ei näinud tähti ega punaseid abihooneid ega jääkaanega kaetud järve.

Tallis saduldas ta halli ja juhtis hobuse latrist välja.

Ta tõmbas ennast ühe käega sadulasse, püss teises käes, laksas ratsmetega ja nad hakkasid jälgi mööda kappama.

Ta kirus ennast, et oli jäänud rahulolevalt passima, uskuma tõotust uuele elule. Talle tuli meelde viha, kõrvetav, hävitav viha.

Ta tuletas endale meelde, kes ta on.

Duchess Day Radley.

Lindprii.“