Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Hea meel on tavapäraselt jagada muljeid loetu kohta meie lugemispäevikus. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Anu Raua jutukogu "Kuue ruuduga aken".
Lia soovitab soojalt:
Väga meeldis Anu Raua jutukogu “Kuue ruuduga aken”. Armas raamat, need lood on tõesti sündinud. Anu Raud on nagu unistuste maavanaema, südamlik ja soe. Raamat on väga ilusas eesti keeles. Kõlab ju hästi - labakinnaste laulupidu ja kindakirja jahimees. Mälestused kaugemast ja lähemast ajast, emotsioonid, kohtumised, elutarkus, looming, õppimine ja õpetamine.
Mulle endale meeldib Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis ehib Vainupea kabelit. Ta ise kirjutab selle kohta, et igal inimesel on oma aeg, oma liivakell. Elukillud kukuvad kellakaelast minevikumustrisse. Kui peaaegu kogu tulevik on minevikuks saanud, tulevad eluliiva inglid ja poetavad veidi eluhelbeid lisaks. Et võiks veel korrakas rõõmustada ja imestada. Ja siis keeravad inglid kella kummuli, vahetavad põhja põhjatuse ja lae laotuse vastu ning puistavad elatud elu hetked taevalaotusse tähtedeks särama. Anu Rauale on palju antud – nii kunsti- kui kirjutamisannet.
Raamat meeldib ka Urvele:
Meie rahvakunsti kandja, Anu Raud, soe ja väga meeldiv inimene. Lood ja mõtted tema elust. Tema imeliste vaipade saamislood.
Anu Raua mõtteid: „Kõik rõõmsad ajad ning nukrad päevad kukuvad mälestuste kangaks. Iga eluhetk on imeline and ....
Kindlaim julgeolekutagatis on kartul-kapsas keldris, vili salves, loomad-linnud laudas, puuriidad kuuris. Meile antud elu on suurim kingitus. Kummardus ja tänu.”
Praegusel keerulisel ajal hea lugemine. Hea veidike mõtiskleda elu ja inimeste üle.
ja Ailile:
Mälestused, meenutused, mõtisklused nagu vaipadesse pandud mustrid …
Loe Anu Raua raamatu kohta ka Reeda soovitust.
Tiina naudib fantaasiaküllast lugu:
Kivirähki seekordse jutustuse peategelane on kosmonaut. Kosmonaut on tõeline staar ja kangelane, sest tema on käinud Kuu peal, kogenud ja näinud tavainimesele kättesaamatut ja imelist. Vähemalt nii usutakse, sest tõde pole põnev ning seda ära kuulata ei viitsi keegi ning pika peale väsib selgitamisest ka asjaosaline ise.
Kui peategelane on kosmonaut, siis kosmoses tegevus siiski ei kulge. Lugu jutustab sellest, kuidas kosmonaut Maa peal oma vanu sõpru külastab ja selle käigus uusi inimesi (ja loomi) kohtab ning arvukalt jaburaid olukordi kogeb. Sõbradki pole sugugi tavalised, vaid tõelised fantaasiategelased imepäraste annetega – ühel õnnestub end laiaks venitada, teisel pikaks jne. Kivirähki sõnul on fantaasiarohke mõistuloo aluseks muinasjutt lendavast laevast.
Olmeloogikast on selle raamatu puhul asi kauge. Tegemist on absurdilooga, milles iva on kirjutatud ridade vahele. On iga lugeja puhul erinev, kas ja mida ta selles näeb ning kuidas enda jaoks tõlgendab. Seda lugedes tuleb osata vaim vabaks lasta ja nautida.
Minu jaoks oli kõige nauditavam tegelane kosmonaudile teed juhatav hunt, kes väsimatult vatras kõikmõeldavatest kannatustest, mida inimene oma tegevusega tema metsaelanikest sõpradele on põhjustanud. Kui vaadata seda kõike läbi looma silmade, kes mõtleb nagu inimene, tunduvad lood päris hingekriipivad ja õõvastavad. On selles kõiges ju ikkagi terake tõtt. Kas me kujutame ette, et keegi otsustab piirata õilsa eesmärgiga inimeste arvukust ning tapab jahihooajal kogu sinu pere?
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on kurbnaljaka teosega, mida soovitan lugeda neil, kellele fantaasia ja mõistujutt vähegi vastuvõetav on. Kes absurdi ei armasta, lugegu parem midagi muud.
Leelo ütleb sõna sekka:
Klassik Kivirähk ja “Lend Kuule”. Kas hakkad vahel arutama, mis kangelastest loo lõppedes saab, kui vaenelaps on kuningapojaga pulmad pidanud, kuidas neil argielu kulgeb? Või endine tippsportlane, kuidas ta kohaneb adrenaliinita maailmas? Muinasjutu “Lendav laev” tegelased olid ju kõik imevõimetega: Lai, Pikk, Tugev, Välejalg jne., mis järgnenud perekonnaelus osutusid pigem takistuseks. Kust võtab näiteks tohutu söömisvõimega mees endale vastava ameti. Sisse on pistetud ka metsade üleliigne raadamine ja loomade tapmine. Tänapäeva kivirähklik muinasjutt.
Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“
Reet rändab luulemaastikul:
Minu selle aasta luuleavastus oli Berit Kaschani looming. 2022. aastal ilmus tema kolmas luulekogu „Täna piisab vähesest“ (Kirjastuselt Puänt), aga minule oli see esmakohtumine. Ajendiks oli tegelikult hoopis autori esinemine kirjandusteraapia teemal ühel koolituspäeval. Hiljem nö järelluure korras võtsin tema luulekogud ette ning avastasin kurbtusega, et tema kõrgelt hinnatud esikkogu meie raamatukogus polegi, nii et kogu tema luuleteekonna kohta ei oska ma midagi kosta. Kuna Berit tegutseb praktiseeriva terapeudina, (vt. https://biblionaut.ee/biblionaut.ee) Vaata siit
siis ta näib hästi valdavat oskust tabada ja sõnastada inimese elus olulist hästi siiral ja lihtsal moel.
Biblionaudi kodulehel kirjutab Berit: „Lõppeks, olen tõesti veendunud, et mida rohkem inimesi kirjutamisest ja ilukirjanduse lugemisest rõõmu tunneb, seda paremas maailmas me elame. Sest oma tundlikkuse teadvustamine ja tunnete tunnistamine tähendab ju oma inimlikkuse tunnistamist. Ja kes kohtleb iseend inimlikult, kohtleb teisi samamoodi.“
Mulle tundub, et seda nägu on just ka Berit Kaschani luule. Täis elu värve, inimlikke rõõme, pettumusi, kahtlusi, reeglite (rõõmuga) eiramist, ärevust, kohustuse vaeva… tema sõnapaletti mahub veel palju elulist ja olulist.
Berit on öelnud, et ta aitab inimestel kirjandusteraapia toel ellu selgust ja rõõmu tuua. Seda kõike tajud tegelikult ka tema luuleraamatuis rännates.
Maarja Undusk “Ellen Niit : heleda mõtte laast”
Reeda kõige-kõigem lugemine:
Oma proosaelamuse sain kahe väeka eesti naise läbi. Õigemini kolme, sest üks minu kõige-kõigem raamat oli Maarja Unduski raamat oma emast Ellen Niidust – kirjanikust ning koduhaldjast-majandusstrateegist ja peretaktikust, nö nende pere ilmasambast. Teine sügavalt puudutanud raamat oli Anu Raua jutukogumik „Kuue ruuduga aken“. Nii et ongi kokku kolme naise maailm.
Anu Raua raamatust blogisin juba. Maarja Unduski raamat on nii terviklik ja mahukas, sõnatäpne ning kunstnikule omaselt värvikas, et ei tahagi hakata sealt sutsakaid välja kiskuma või kommenteerima. Need neli raamatut said lõppenud aastal minu hääle!
Maarja Unduski raamatust saab pikemalt lugeda Leelo postitusest
Liina soovitab tujutõstvat raamatut:
Tauno Vahteri viimane raamat räägib Eesti elust aastal 1993. Romaani peategelane on eesti-vene perekonnast pärit noormees Artur Lukin. Läbi antud tegelaskuju rullub lugeja ees lahti tolle aja värvikas ja koomiline sensitiivne maailm. Artur külastab ühe korrusmaja keldris tegutsevat juuksurisalongi ja kohtub seal Suure Lilla Peaga. Nii kutsub ta vene prouat, kes räägib üsna hästi eesti keelt ja näeb Arturil kohe-kohe kolmandat silma avanemas. Järgneb rida sündmusi, mille käigus hakkab noormees aktiivselt Tallinna sensitiividega koos tegutsema ja uue hobiga kenasti raha teenima. Autor maalib kireva pildi tolleaegsest elust Tallinnas ja Ida-Virumaal. Muigama pani see raamat küll pea igal leheküljel. Tuleb tõdeda, et sellised me siis olimegi.
Lisan pisukese killu vaimukast tekstist, mis ei jäta kahtlust, et autorit on õnnistatud hea huumorimeelega.
Gravitatsiooni eiravalt kõrge lilla soenguga tädi vahetas pilke emaga, kes seisis ukse juures. Juuksevärvi veidrast toonist rohkem tekitasid minus kõhedust naise kulmud, sest kõigi märkide järgi otsustades oli ta endale looduse poolt antu kas ise karvhaaval välja kitkunud või siis kaotanud mingis kohutavas õnnetuses, mis ilmselt oli seotud vastutustundetult säilitatud kodukeemia, vabalt ringitormavate kasside ja järelvalveta lahtise tulekoldega. Kulmude asemele oli tädike joonistanud endale kas pliiatsi või rasvakriidiga laia tumeda triibu. Kes teeb nii? Kas see on levinud haigus?
Raamatust on meie blogis kirjutanud ka Tiina. Seda postitust saab lugeda siit
Mauri Dorbek "Ma tahan. Ma suudan. Ma võin : Kristi Ojasaare lugu"
Iivi soovitab lugeda:
Suure armastuse ja südamesoojusega kirjutatud lugu autori armastatud abikaasa võitlusest kopsuvähiga. Võiks arvata, et tegemist on väga kurva ja masendava raamatuga aga see pole läbinisti nii. Siin on ka meenutusi ilusatest koosviibitud aegadest enne diagnoosi, seejärel võimalikust paranemislootusest. Kahjuks tuli siiski lõpuks paratamatusega leppida.
Usun, et on inimesi, kes ei saa ega taha lugeda nii valusatel teemadel, aga mul on hea meel, et siiski selle raamatu kätte võtsin. Loomulikult on kurb ja raske lugeda perekonna läbielamistest aga see kogu loost läbi kumav tingimusteta armastus pehmendab muljeid loetust.
Kuna lapsed olid nende sündmuste ajal veel väikesed, siis see raamat ja see lugu jääb alatiseks neile meenutama nende ilusat ja noort ema.
Eia Uus "Kirjad Buenos Airesest"
Leigi reisib raamatuga Argentiinasse:
Mitte just traditsioonilisele reisiraamatu sõbrale sobiv raamat, kuna teekonda ei võeta eelkõige ette mitte puhkamise või võõra kultuuriga tutvumise pärast, vaid seetõttu, et noor naine, kes on pealegi kirjanik, soovib keerulisel eluperioodil endas selgusele jõuda ning otsustab reisida Argentiinasse. Raamatul on huvitav kujundus− köide on lahtine, leheküljed värvilised, erinevat tüüpi ja suurusega kirjastiile kasutatakse vaheldumisi. Linna, olustiku, kohatud inimesed ja juhtumised toob autor meieni sõbrale kirjutatud kirjade vahendusel, lisaks on teksti põimitud värvifotod, mis toovad kauge maa ja rahva lugejani mitte ainult kirjelduste kaudu, vaid ka visuaalselt. Tänu Eia Uusi vahetule ja isiklikule kogemusele, said Argentiina ajalugu, kultuur ja kirjandus ka mulle palju tuttavamaks.
Andres Sarapuu "Purelevad koerad : [elulugu, vangla subkultuur, käitumisjuhised, traditsioonide ja hierarhia]"
Iivi lugemissoovitus:
Lugu noorukist, kes juba varases nooruses seadusega pahuksisse sattus ning selle tulemusel 17 aastat oma elust trellide taga pidi veetma.
Vangla elu pole teadagi meelakkumine, kuidas nendes tingimustes ellu jääda, ennast kehtestada ja kuidas ikkagi lõpuks sellest kuritegelikust seltskonnast lahti öelda – sellest see lugu räägibki.
Hästi kirjutatud, aga emotsionaalselt väga raske lugeda. Tahtsin korduvalt raamatut käest panna, sest nii valus oli lugeda.
Andres Sarapuu on praegu 43 aastane. Kuna ta on suutnud oma kogemusest teha järeldusi, siis on tema südameasjaks saanud tahe panustada ühiskonda, et teised inimesed (peamiselt noored) ei satuks mõtlematult nendesse olukordadesse, millistesse sattus tema ja mille tulemuseks oli 17 aastat vanglakogemust. Ja nii korraldabki ta juba 2 aastat ekskursioone suletud laagertüüpi vanglasse.
Meelis Kraft “Tiuhkamäe”
Riinat köidab kummaline raamat :
Meelis Kraft jutustab loo seletamatutest nähtustest nii Eestimaal kui mujal maailmas, lõpuks on need ära seletatud, kasutades selliseid nimetusi nagu faunusbotaanika ja viires: elementaarne, eks ole.
Raamatus toimuvad rändamised ajas ja ruumis, tegevusest võtavad osa tänapäeva noored ja 1960ndate kolhoosiesimehed ja kirjeldamatud olevused, kes alati pole ühes tükiski tervikuna.
Saame teada, mida/keda kartsid sõjakad viikingid ja mis on tegelik praktiline otstarve Stonehengel.
Kunagine riigipea sm Nikita Hruštšov ei näinud oma halvimaski unenäos, milliseid sündmusi käivitab tema Ameerika kogemustevahetamisereisilt saadud idee hatakata Eestis tollal maisi kasvatama kahtlastes kohtades.
Tegemist alles esimese raamatuga, noorte seiklused kummaliste olevustega jätkuvad, autor lubab kokku kolme raamatut Tiuhkamäest. Lisaks on see esimene eesti raamat, millel AI poolt tehtud kaanepilt. Natuke ajalooline märk lausa.
"Käbi ei kuku... Kahe põlvkonna lood Vikerraadios"
Iivi naudib mõnusaid meenutusi:
15 intervjuud samanimelisest vestlussaatest, kus on külas käinud paljud tuntud eestlased. Ühe pere kahe põlvkonna esindajate lõbusad aga teinekord ka piinlikud meenutused. Mõnus oli Vikerraadios seda saadet kuulata aga ka lugeda ja saadet meenutada oli vahva.
Elo Selirand “Tormi märgid” ja Birk Rohelend “Kes tappis Otto Mülleri”
Leelo lahkab eesti krimkasid:
Kolm uut eesti krimkat, mida ikka võib ka kuidagi lugeda : Elo Selirand “Tormi märgid” – 19. saj. mõisaelu, Birk Rohelend “Kes tappis Otto Mülleri” – reljeefsed karakterid, Kai Vare “Võlg” – ootamatu intriig Järva-Jaani pensionärist narkoäritsejaga.
Kai Vare raamatust "Võlg" saab lugeda Liina postitusest
Kommentaarid
Postita kommentaar