Robert Cedric Sherriffi “Kaks nädalat septembris” on innukas puhkuseromaan. Tegevus toimub 1920. -ndail aastail Londonis ja mereäärses Bognori linnas. Viieliikmeline ametnikuperekond on juba aastaid sõitnud täpselt sama moodi samasse kohta samal ajal puhkama: 2 nädalat septembris täielikku vabadust, matkamist, ujumist ja päevitamist. Kuigi tundub, et miks selline ajalooline argipäev peaks meid täna kõnetama, on autor sorav jutustaja, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele, mõtetele, meeleoludele. Vanemad katsuvad toime tulla nooruse kadumisega, vaatavad elule tagasi, tütar ootab esimest armumist, poeg endas selgusele jõudmist, mis amet üldse valida. Inimene pole ju aegade algusest muutunud, ikka tahab õnne ja tunnustust.
“Nad olid jõudnud selle veidra, häiriva väikese hetkeni, mis saabub igal puhkusel: hetkeni, kus reisi pingeline põnevus variseb järsku kokku ja visiseb minema ning teile jääb ähmane mõtisklus selle üle, et mida nüüd siis ette võtta ja kuidas üldse alustada.” Ja kui siis sisse elate, kus küll aeg lendab. Pereisal oli kombeks määrata tihedam kava igale teisele päevale ja jätta vahepealsed päevad absoluutselt vabaks ja lastes kõigil teha, mida iganes nad tahtsid. “See lisas eineaegade mõnule tohutult juurde, sest igaüks naasis erinevate kogemustega, mida kirjeldada, ja uute mõtetega, mida vahetada.”
Polekski seda raamatut ehk märganud, enne kui annotatsioonist sai loetud: 20. sajandi helgeim romaan. Väga enesekindel määratlus, aga tõesti jättis peale lugemist hea turvalise tunde. Aitäh, Postimehe kirjastus!
“Nad olid jõudnud selle veidra, häiriva väikese hetkeni, mis saabub igal puhkusel: hetkeni, kus reisi pingeline põnevus variseb järsku kokku ja visiseb minema ning teile jääb ähmane mõtisklus selle üle, et mida nüüd siis ette võtta ja kuidas üldse alustada.” Ja kui siis sisse elate, kus küll aeg lendab. Pereisal oli kombeks määrata tihedam kava igale teisele päevale ja jätta vahepealsed päevad absoluutselt vabaks ja lastes kõigil teha, mida iganes nad tahtsid. “See lisas eineaegade mõnule tohutult juurde, sest igaüks naasis erinevate kogemustega, mida kirjeldada, ja uute mõtetega, mida vahetada.”
Polekski seda raamatut ehk märganud, enne kui annotatsioonist sai loetud: 20. sajandi helgeim romaan. Väga enesekindel määratlus, aga tõesti jättis peale lugemist hea turvalise tunde. Aitäh, Postimehe kirjastus!
Soovitab: Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar