Aidi Vallik "Tädi Klaara maja"

Aidi Valliku “Tädi Klaara maja” on minu jaoks oma jaburuses üks köitvamaid luuleraamatuid, mida võiks nautida ühtviisi nii suured kui väikesed jaburduste sõbrad.

Aidi Vallik ise on oma blogis öelnud: “Ohh. Selle asemel on saabunud taas mingi totruste nautimise ajajärk. Et kirjutaks “Tädi Klaara maja” jutte, mida kunagi ei julgeks trükki lasta, sest need on juba tõepoolest ning ilmselgelt absoluutselt jaburad. “

Õnneks on Tädi Klaara siiski kaante vahele jõudnud ning meil kõigil on võimalus näha kuidas ühe õige nõia päevaplaan kulgeb ning mida teeb Tädi Klaara siis, kui kaob tema kübar. On ju teada tõde, et ilma kübarata ei saa üks õige nõid oma tööd teha.

Kui kohtad tädi Klaarat

Kui sa metsas käies satud nägema üht tädi, kel on kõrge kübar peas, mil kaunistuseks käbi, kel on süli rohtu täis või oksi või siis lilli, korvis kuhi võõraid seeni, puhub pajupilli, ära sa siis ehmata ja kohe plehku pane!

Ega sa ju ole mingi mudilane, kes veel nõidu-tonte usub. Olemas neid pole! Mõni tädi selletagi olla võib ka kole. Sina lihtsalt tereta ja vaata, mis siis juhtub. Äkki kutsub küllagi sind veel sedapuhku! Klaara sind ei sõima ju ega anna vitsa. Ainult jälgi tema näppe – ega ta neid nipsa? Soovitab: Merlin