Menukirjaniku, kes on tunnustatud mitmete auhindadega, Sara Pennypackeri „Pax. Teekond koju“ on oodatud järg raamatule „Pax“. Seda teost ootasin ka mina lugejana. Saan öelda, et tegu on väga kiiduväärt raamatusarjaga, kus lugejale avaneb raamatu vältel väga armas lugu. Lugedes ära esimese osa, ei ole võimalik jätta teine lugemata. „Pax. Teekond koju“ on üks südamlikumaid raamatuid, mida viimasel ajal lastekirjanduse hulgast lugenud olen. Nii nagu esimene osa, on ka teine osa väga hästi kirjutatud ja paeluv sõja ja pääsemise lugu.
Tänapäevases maailmas, kui igal pool räägivad uudised Ukraina sõjast, on vaja just sellist raamatut, mis on sõjavastane ja annaks lootust, et kõik saab korda. Raamat annab lootust just seetõttu, kuna see jutustab looduse ja inimese omavahelisest suhtest ja seotusest – neil on üksteist vaja.
On kevad. Möödas on aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Lahutamatust sõprusest on nüüd saanud üksteisest eraldatud elud. Raamatus kaaslase leidnud Pax on saanud pesakonna kutsikaid koos Särtsuga. Räsiva süütundega Peter, kes on sõja järel üksikuks jäänud, kaotades oma isa, otsustab lahkuda oma uuest kodust Vola juurest. Ta ühineb Noorte Veesõdalastega, kelle eesmärgiks on puhastada veekogud ning parandada maa sõjas tekitatud vigastustest. Paxi üks kutsikatest haigestub raskelt.
Kas Peter ja Pax kohtuvad taas? Kas Peter leiab lõpuks isa tuhale õige koha? Kas armastus leiab sissepääsu? Ja kes on Killukene?
Kommentaarid
Postita kommentaar