Vahelduseks Austraalia maastikku ja inimeste käitumismustreid. Maakoha politseinik tunneb inimesi, “kellel on pikad näpud, maksmata trahvid või haige abikaasa”, talle nähtamatuteks jäävad aga korralikud. Ringi sõites hindab ta, kus võib tekkida ohtlikke olukordi, kuulab vihjeid ja hääletooni, et tulevasi korrarikkumisi ennetada, sest suure maa-ala peale on ta ihuüksi. Tänapäeva politseiniku raske elu: meeldida kahtlustavatele elanikele, igas olukorras seada esikohale protseduurireeglid, et hiljem keegi ei saaks kaebusi esitada, ülemustega läbi saada, kes kihutavad kaugelt kohale, vaatavad nagu lolli ja ei ütle aitähki, kui juhtum lahendatud.
“Piki rattaroobastega sissesõiduteed taluni, tassike teed ja kaeraküpsis, ning siis, kui tal vedas, paar õndsat kilomeetrit asfalti või pakitud kruusa, enne kui järjekordne kõrvaltee ta järgmisesse kaugesse karjajaama viis. Veel üks tass teed ja jutuajamine kadunud, võib-olla varastatud lammastest, või salapärastest autotuledest öös või täiskasvanud pojast, kes ei tahtnud rohtu võtta.” Ja siis tuleb järsku tulistamine, miks? Sündmuste edasist käiku peab politseinik nüüd elukogemusele ja inimesetundmisele tuginedes oskama ära arvata. Kõhe.
Soovitab: Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar