Raamatu alguses on poiss rõõmsameelne, pere elab pimedate ühiselamus, et ta on ainus nägija on tema kohus täiskasvanuid abistada. Ta aitab emal ja isal minna sinna kuhu vaja, teeb koduseid töid. Tädi Daina peol on tema ülesandeks külalistele kohvi pakkumine, kui tädil klaassilm ära kukub paneb ta klaassilma silmakoopasse tagasi, olles ise vaid kuue aastane.
Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad.
Poisil ei ole tõelisi sõpu, ta mõtleb välja Mattiase, vahel usub ta tõeliselt, et Mattias on lihast ja luust inimene. Jēkabs näitab omakirjutatud vale-Mattiase valekirju klassikaaslastele ja tänu sellele sõbruneb ka klassikaaslastega. Poisile meeldib kokkukuuluvustunne ta taipab, et elus sõber on kõige parem.
Poiss on harjunud kogu aeg vanemate eest vastutama, pimesooleoperatsioonile mines ei karda ta oppi, vaid kuidas ta vanemad temata hakkama saavad. Ta mõtleb, kes nende eest tema haiglasoleku ajal hoolitseb!
Ema närvihaigus on raske proovikivi kogu perele, viieteistaastaselt on Jēkabs väsinud vastutamast, samas hoolib vanematest nii väga, et isegi oma väikeste petuskeemidega ei lähe kunagi üle piiri.
Ema meenutab: „Ma tahtsin last ja ma sain – õnn! Seda peab alati meeles pidama. Ja püüdma asju väikese inimesega kokku leppida. Jēkabs on ju selles mõttes…. tõepoolest õnn!”
Jēkabs meenutab: ,,Oluline on see, et tänu vanematele olin ma eriline. Mina! Eriline! Eriline, sest nägin pimeduses.”
Soovitab Mare
Kommentaarid
Postita kommentaar