Maarja Undusk on kirjutanud 600-leheküljelise raamatu oma emast Ellen Niidust. Ma vaatasin algul seda teost teatud aukartusega, et kindlasti palju rasket luuleanalüüsi, aga lugema hakates ei saanudki enne pidama kui lisad ka läbi loetud. Tütrel on ju oma pere liikmetest ja suhetest sugulaste-sõpradega sisevaade, milleni kunagi ei küüni võõras elulookirjutaja. Nii saabki siit ülevaate perekonnaelust: kes mida teeb-kes mida sööb ja loomingulise perekonna suhestumisest kitsarinnalise nõukogude riigiga. Meeldimise üheks eelduseks on ka Ellen Niidu kõigile juba lapsepõlves naha vahele pugenud luuletused.
“Ema ei väsinud mind õpetamast, et naisele ei anta mitte kunagi elus eraldi aega loometööks, vaid tuleb kohe algusest peale arvestada, et kõik vaimne, loominguline ja väärtuslik, mida sa teha tahad, tuleb teha jooksvalt praktilise argielu ja kohustuste kõrvalt. Et ei ole nii, et kõigepealt teostad oma loomingulised püüdlused ja siis saad lapsed, või vastupidi, kõigepealt kasvatad lapsed suureks ja siis hakkad looma. Üpris peen kunst on leida tasakaal eluülesannete delegeerimise ja isetegemise vahel.”
hommikusöök algab pea.
Mamma serveerinud sööki,
selle ta lauale seab:
juustu ja vorsti ja mune,
lehmade piim on ka.
Seda peab jooma ju suvel,
kui oleme Hiiumaal.
Lapsed on teinud pannkooke,
papa peab kiirustama,
muidu ei saa ta rooge,
mis panevad liigutama.
Kell saamas kümme juba,
terve päev säramas ees.
Päikest täis on meie tuba,
kaltsukad rivina teel.
Veidike tarkust on vaja,
siis rõõmus on meie meel.
Me armas Hiiumaa maja
kõik ärkajad rõõmsaks teeb.
Veidike kavalust, rammu,
sõprust ja armastust,
kõike, mis tervendaks sammu
aitaks leida me sarnasust.
Oleme lapsed või vanad,
pere on ühtmoodi hea.
Aastad küll kaovad, kuid samad
on perekond, kõik me reas.
Sammubki kööki me papa,
mammal on naeratus näol.
Ega siis kurbus ei maksa,
muie peab olema näol.
Juhtub nii head kui halba,
kätest me hoiame siis,
eeskujuks on meie targad
vanavanemad siin.”
Väga-väga hea raamat.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar