14 aastat sotsiaaltöötajana töötanud 36-aastane vallaline
naine lahkub töölt ja otsustab otsida teistsuguse töö, kus ei peaks liiga sisse
elama ja muretsema. Tööbüroost sai ta tervelt viis lihtsat tööd, aga loobub neist
kõigist mõne kuu möödudes, sest jälle tekivad probleemid. Miks? Tööbüroo
töötaja hoiatab, et ei tohi tööd liiga isiklikult võtta, teha 110%, aga meie
kangelanna läheb ka lihtsa töö peale põlema, proovib peale nõutu veel midagi
ekstra teha ja satub seetõttu kahtlastesse olukordadesse. Vist ikka oli
esimene, koolis õpitud amet kõige armsam? Kes ei oleks mänginud mõttega teha vahelduseks midagi hästi
lihtsat. Proovitud töökohad kõlavad küll huvitavalt : salakaameratest inimeste
jälgimine, busside jaoks audioreklaamide tootmine, kreekeriümbristele
reklaamtekstide mõtlemine, reklaamplakatite kleepimine ja lõpuks, kui eelmistes
oli töötaja innukuse tõttu pahandusi tekkinud, tõeliselt ahvatlev: “lihtne töö
suures metsas väikeses majakeses”. Jaapanlased käituvad üsna eestlaste sarnaselt, sestap on
raamatut lihtne lugeda. Huvitavat saab palju teada : Jaapani töökohad ,
töökultuur, toidud. Näiteks kujutad ette, kuidas see võiks välja näha: “ tass
vetikateega käes” või “teha endale tööle
lõunaks kaasa yakisoba-saia”: praed nuudlid kapsaga ära, paned saia vahele ning pidi väga maitsev
olema. Mõnus reis samaaegselt
nii jaapanlaste argiellu kui tööpsühholoogiasse.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar