Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.
Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.
Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ja Kesk Ameerikast põhja poole läbitakse illegaalselt rongide katustel reisides ning kogu aeg üle õla vaadates, sest kartellil on nuhke ja liikmeid kõikjal. Reisi vältel saadakse tuttavaks ka paljude teiste õnnetute teel olijatega ning peaaegu kõigil neist on mingi traagiline sündmus või elumuutev põhjus lahkumiseks.
Peale raamatu lugemist mõistavad inimesed kindlasti palju paremini, miks Lõuna-Ameerika riikidest üritatakse nii väga Ameerikasse pääseda, sageli ei pruugi need olla majanduslikud põhjused, vaid soov ellu jääda ja pakkuda oma lähedastele ja lastele vägivallata tulevikku.
Kommentaarid
Postita kommentaar