Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat"

 

Kõige kurvem ja liigutavam, kuid ometigi nii elurõõmu täis raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Kõlab klišeelikult, kuid see raamat tuletab meelde, et üks tähtsamaid ellujäämisoskuseid on suutlikkus leida õnne väikestest asjadest ning mitte neid aastate jooksul ära unustada. 

Lennil ja Margotil on kahe peale kokku elatud sada aastat- Lennil kõigest 17 ja Margotil 83. Lennil on elada jäänud kõigest mõned kuud ning Margot ootab südamelõikust. See ebatavaline vanusepiire ületav sõprus luuakse haiglas. Kokku viib nad lustakas seik, kus Margot üritab meditsiiniõdede selja tagant prügikorvist ühte paberitükki välja õngitseda ning Lenni juhib tahtmatult töötajate tähelepanu sellelt kõrvale. 

Lenni ja Margot otsustavad oma eluaastaid tähistada 100 maaliga, mille joonistamist nad haigla kunstitoas  alustavad. Mõlemad hakkavad teoste valmimise käigus üksteisele jutustama lugusid oma elust. Tüdruk, kellel elukogemust napib ning vana naine, kes läbi elanud palju. Iga lõpetatud teosega süveneb nende kiindumus teineteisesse. 

Lisaks Margotile tekib Lennil ka usalduslik suhe peagi pensionile siirduva haigla kaplani isa Arthuriga. Nende omavahelised vestlused on vajalikud mõlemale poolele.  Lenni jaoks on see omamoodi teraapia, kui ta saab usu, Jumala ja tema poja olemasolu ja vajalikkuse kahtluse alla seada ning isa Arthuri oma küsimustega nõutuks muuta.