Katrine Marçal "Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid"

Katrine Marcal on rootsi päritolu Inglismaal elav kirjanik ja majandusajakirjanik, kes kirjutab peamiselt naistest ja innovatsioonist. Ka “Leiutades maailma” on uurimus majandusest, tehnoloogiast ja innovatsioonist ning seda läbib teema, kuidas meeste loodud maailmas eiratakse häid ideid. Kas teeb autor tagasivaateid minevikku või prognoosib tulevikku, vaatleb ta kõike läbi soolise ebavõrdsuse prisma. Kui kunsti tegid mehed, siis naised valmistasid käsitöid. Kuningad palkasid endale võlureid, kuid nõiad põletati tuleriidal. Meeste tööd nõudsid haridust ja said kõrgelt tasustatud, naistele oli ligipääs haridusele takistatud ning nad tegid töid, milleks neil olid “loomuomased oskused”. Aga mis oleks siis, kui kõiki koheldaks võrdsena- kas palgalõhe kaoks, küsib autor. 

Ma ei arva, et sugudevaheline ebavõrdsus oleks ainus põhjus, miks innovatsioon ei ole piisavalt kiire ja  mõne teisegi autori püstitatud teesiga oli raske nõustuda, kuid intrigeeriv ja kaasa mõtlema panev on see raamat kohe kindlasti. Kuigi teemad on tõsised, on see raamat ladusalt ja kohati ka nii hea huumoriga kirjutatud, et paneb itsitama ning täis nii üllatavaid fakte, mis mind lausa guugeldama sundisid. Kuna tekstis numbriviited puuduvad, leidsin 60 lehekülge viiteid  raamatu lõpust alles hiljem.

“Maailma esimese pikamaa-autosõidu tegi naine. Sellest hoolimata jõudis maailm peagi järeldusele, et naised sobivad autosõiduks halvemini kui mehed. Naine ei olnud olend, keda võis uisapäisa motoriseeritud sõidukiga sõitma lasta. Ei: tema oli õrn asi, korsetti nööritud ja konstrueeritud jumala poolt kõndima ringi viieteistkiloses alusseelikus, laias kübaras ja pikkades sõrmkinnastes. Teadus väitis, et ta on nõrk, pelglik ja kergesti hirmutatav ja et igasugusel aju stimuleerimisel võis olla vastupidine mõju tema emakale.”

“See, kuidas me jutustame tehnoloogia ajalugu, ei välista ainult naisi selle esmases tähenduses, see tähendab ka seda, et meie tehnoloogia definitsioon on pidevalt muutunud selles suunas, et välistada naiste tehtu. Kui mehed kudusid sukki, oli see austusväärne tehniline töö, kui naised sama tegid, oli see lihtsalt näputöö. Kui naised võid kirnusid, oli see lihtne teenijatüdruku ülesanne, kui mehed seda tegid, oli see tehniline operatsioon. Kui naised arvuteid programmeerisid, arvati, et seda võib igaüks teha, aga kui mehed seda tegema hakkasid, vajas see äkitselt väga spetsiifilist nohikuaju, mis oma suures geniaalsuses ei saanud hakkama ei selle juurde kuuluva keha pesemise ega põhiliste sotsiaalsete oskuste omandamisega. Läbi ajaloo on arusaam sugudest innovatsiooni tagasi hoidnud.”

“Enamik meist on kuulnud vana ütlemist, et kõik, alates masstoodanguna valminud penitsilliinist kuni pilatesemasinateni loodi kõigepealt sõjaväe jaoks. Põhijõudude lahing õhuruumi domineerimise nimel viis lennunduse arendamiseni ja nende võidujooks Kuule andis meile raketid, satelliidid ja takjapaela. Ilma tuumapommita ei oleks meil tuumaenergiat, ilma radarita mikrolaineahje. Allveelaevad, raadiod, pooljuhid ja isegi internet- kõik said teoks otseselt või kaudselt tänu 20. sajandi suurtele sõdadele. 

Oleme millegipärast takerdunud arusaama, et inimese leidlikkuse käivitamiseks on vaja teatud määral verd ja surma. See toob meid tagasi meie enda tehnoloogiaajaloo ränga vääritimõistmise juurde. Mille on põhjustanud meie põikpäine tung naised mängust välja jätta.”

“Kui me lõpetame naiste eiramise ja nähtuste eiramise, mida esindavad naised, muutub kogu narratiiv nii meie enda, majanduse kui ka kogu maailma kohta millekski hoopis muuks.”