Romaani naispeategelane erineb lapsest peale teistest, tal
pole sotsiaalseid oskusi. Hoolitseva pere toel murrab ta läbi kooliajast, aga
iseseisva elu alustamine tekitab segadust: tal puudub huvi meessoo vastu ja
eesmärk kuhugi jõuda. Lahendus: rangelt normeeritud käitumisega töökoht.
Jaapanis on esmatarbekaupluste kett, kus töötajad kannavad vormi ja tavaline
suhtlemine klientidega on samuti erinevate vormelitega kaetud. Algul toimuvad
koolitused ja iga tööpäeva algul veel lisainnustused (umbes nagu tudengitest
ameerika raamatumüüjatel). Selgub, et meie sotsiopaat on sellises keskkonnas
ideaalne müüja, kes hingab koos poega ning reeglite järgi toimiv korras pood on
tema olemasolu kinnitus.
Tõesti on ju meeldiv, kui saad aidata kellelgi väikesest
sudru-mudru täis poest vajaliku kiiresti üles leida ja ta naeratusega teele
saata. Sellise koha toimimise eeldus on kord, rutiin ja peategelasel aitab see
end täisväärtuslikuna tunda. Toimub ka mitmeid seiklusi ja masendavaid
olukordi, aga oluline on, et raamatust jääb sisse hea tunne, usk paremasse
tulevikku ja tahaks kohe minna oma kappe koristama.
Ma pole oma elus
ühtegi jaapanlast kohanud, kuid mulle meeldib jaapani kirjandus. Rohkem kui
korea või hiina. Jaapani inimese käitumine on eestlasele arusaadav, seda ei pea
tõlkima.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar