Eesti kirjandusmaailmas on esile kerkinud uus autor : Markus Väin on alles 22 aastane ja juba ilmus ta teine romaan. Üsna paks, 400 lehekülge. Sisuks noore pangatöötaja saabumine rikka pererahva arvetega tegelema, 3 nädalat elamist kohapeal ja lahkumine. Noore autori andekust näitab see, et tegu on põnevusromaaniga, kus igavaid hetki ei tekkinud, muudkui keerad lehte, et mis edasi saab. Koht on põnev – kunstigaleriiga kaasaegne villa keset sünget parki, tegelased põnevad – rikkad, kel on aega elu üle filosofeerida ning autori sõnaseadmisoskus on küps, mitte midagi ei häirinud. Põneva sündmustiku tagant paistab küsimus: kuidas ja kellega elada oma elu. Igivana dilemma: kas tasa ja targu või riskantselt ja võimalusega surra. “Madami ilme reedab hoolikalt vaoshoitud mürgist frustratsiooni, mis on minu arust iseloomulik inglise naistele, vähemalt seriaalides ja raamatutes. See hoiatab, et tulekul on hulk verbaalseid torkeid, peeneid ja täpseid, laia formaalsuskilbi tagant. Ent kuigi madam solvub “nagu inglane”on ta suust tulev tekst liiga aval ja temperamentne, et tolle miimikaga sobida: “Sa oled omast arust selles suhtemängus jube kaval, Richard, ometi kõik, mida sa alati taotled, on isolatsioon ja eemale tõmbumine. Aina uste sulgemine ja kaugenemine. Ärme sega kedagi ja siis keegi ei sega meid! Nii tore! Vindume aga vaikselt oma kenasti sisustatud hallides paraja passiivse sissetuleku otsas. Siis elu ehk ei puuduta meid ja läheb võimalikult suure kaarega mööda. Siis saab ühel päeval kergendusega surra, sest mitte midagi ei juhtunud mitte kunagi! Sa oled allaandja ja argpüks, vaat mis sa oled!””Võib öelda, et ma tahan seda lugeda, sest ma tahan tunnetada noorust (autor ju alles 20-ndates) ja klassikalist põnevust, kus ei oska arvata, mis järgmine lehekülg toob.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar