„Alexit“ on iseloomustatud kui „terava sotsiaalse närviga
põnevusromaani“, mille kohta selle tõlkija Indrek Koff on kirjutanud: „Haarav,
hästi kirjutatud ja ootamatute pööretega kriminull, mis ka kriminull on!“ Ise
lisaksin, et ilmselt ka hästi tõlgitud.
Lugu algab kena noore naise üsna jõhkra röövimise ja
vangistamisega. Ja ega palju rohkemat enam öelda ei saagi, sest siis kaoks
lugejal kogu põnevus, kuna ootamatuid pöördeid tuleb järjest kuni päris raamatu
lõpuni välja. Aga nii palju võib öelda
küll, et üsna julmal kombel tapetakse mitmed inimesed, peamiselt mehed, ning
kõik viitab röövitud naise kätetööle. Teda otsima asunud komissar Camille
Verhoevenit peetakse legendaarseks uurijaks ja nagu krimiromaanides ikka kombeks,
on ka temal oma silmatorkav eripära ja taak, mida kanda: tema lapseootel naine
rööviti ning ta kaotas mõlemad. Kuigi ka Alexi otsimisel on Camille pidevalt
ühe sammu jagu maas, on tema alahindamine ennatlik. See, mille Camille lõpus
välja kaevab, muudab kõik need roimad üsna teisejärguliseks.
„Alexit“ peetakse Lemaitre tuntuimaks raamatuks, kuid komissar Camille Verhoevenit võib kohata veel kolmes tema raamatus. „Alex“ on seni ainus värskelt eesti keelde tõlgitud osa. Tahaks väga loota, et kirjastus Salv võtab ette ka teiste lugude väljaandmise.
Kommentaarid
Postita kommentaar