Richard Roperi “Põhjus elada” on armastusromaan, kus mees pole miljonär ja naine ei saa pärandust, vaid mõlemad on keskealised, vaesed ja koledad. Imelikul kombel on armastuslugu sama mõjuv. Mida siit järeldada? Võib-olla ei tasugi ihaleda ilu ja rikkust? Elu lõpul võidavad need, kellel on õnn ja armastus.
Peategelane on keskealine nohiklik vanapoiss, kes töötab linnavalitsuses üksikute surnute matusekorraldamise ametnikuna. Troostitu elu, kuid raamatu edenedes selgub, et ta on üks neist praegu moes olevaist peenetundelistest meestest, kes tajub teisi inimesi, nende meeleolusid, ja käitub hoolivalt.
Seega on eeldused õnneleidmiseks olemas ja nii see läheb: “Pärast metroojaamas Peggyst lahkumist oli ta peaaegu koju hõljunud, võimalikkus oli ta äkitsi õhku tõstnud. Ta oli peaaegu kaalunud ümberpööramist ja Peggyle järele jooksmist, et improviseerida mingisugune suur žest – näiteks öelda raudtee kõrvale loobitud tühjade mahlakastide vahel, et “ma kardan üksi surra ja arvan, et arvatavasti on imelik, kui täiskasvanud veel sellises eas kellegagi sõbraks saavad, aga teeme seda ikka?”
Aga ega kogu aeg nii magus ei ole, peresuhetesse ja linnavalitsuse töösse saab ka süüvida. Teost on soe tunne lugeda ja temast jääb rõõmus meel tükiks ajaks (kui just mõnda räiget kriminulli kohe peale ei võta).
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar