Väinö Linna "Siin põhjatähe all"

Nagu elus sageli, viib üks asi teiseni ja väga lihtne on see juhtuma raamatute lugemisel. Nimelt otsustasin üsna hiljuti uuesti läbi lugeda Aleksis Kivi “Seitse venda”. Seda lugedes lummas mind põhjamaine kargus nii Soome looduses kui soomlase mõtetes, mis ju päris võõras pole meile, eestlastelegi, kuid ühtlasi taipasin ma, et ei teagi rohkemat soome kirjanduse tähtteostest.

Hiljutiste kultuurisündmuste taustal tõstatus Eestimaal küsimus, kui paljud on lugenud Tammsaare “Tõde ja õigust”. Paljud, kes polnud seda teinud, otsustasid raamatu läbi lugeda ning paljud võtsid selle olulise rahvusliku kirjandusteose uuesti lugemisele. Samasugune tähtsus ja sama olulisel kohal nagu “Tõde ja õigus” eestlasele, on Väinö Linna raamat “Siin põhjatähe all” soomlasele. 

Tegemist on triloogiaga, kus jälgitakse Koskela pere saatuselugu alates 19. sajandi lõpukolmveerandist kuni 1950-ndateni välja. 

“Alguses oli soo, kõblas – ja Jussi. Soo oli tühi, keskel peaaegu puudeta, õõtsuv samblasoo, mille veest vaevatud kamarast tõusis ainult mõni kidurat kasvu kääbusmänd, kõva koorega ja ühetasase ladvaga vanake. Jussi liikus soos. Seisatades, vaadates, uurides ja takseerides.” - nii algab raamat, nii saab alguse üks perekonnalugu.

Juss oli aastasulane kirikumõisas. Nüüd naisemeheks saanuna pöördus ta alandlikult, müts kõvasti pihku surutud, kirikumõisas praostihärra poole sooviga soine maa üles harida ja ise üles ehitada torparikoht. Torparid olid Soomes mõisasulased, kes said kasutada mõisa maad ja hooneid. Igal juhul tuli mõisaomandisse suhtuda heaperemehelikult ja täita kõik nõutud tööpäevad mõisa heaks. 

Jussil perre sündisid lapsed, lapselapsed. Eluolu tõi kaasa rõõme, muresid ja kaotusi, sest perekonnakroonika ajastupilti jäävad Soome kodusõda, Soome Lapua liikumine ning Talve- ja Jätkusõda. 

Triloogia on seepärast huvitav, et annab läbilõike pika aja jooksul oma maa ja rahva elust, ajaloost ja saatuseteedest. Triloogia osad on ilmunud aastatel 1959, 1960, 1962, kuid ajalugu jääb ajalooks ja seetõttu võib teost lugeda aastakümneid hiljem. Pealegi on Väino Linna jutustamisoskus ladus ja mõnusalt voolav.