Kui kodus kasvavad lapsed, on see parim motivaator, et koos nendega lugeda või napsata nende tagant raamat ning seda ise sirvida. Lasteraamatud on ilusad, südamlikud ning kerged, võrratute illustratsioonidega. Üheks selliseks raamatuks on ’’Morten, Emilie ja kadunud maailmad’’. See on mõtteline järg raamatule ’’Maarius, maagia ja libahunt Liisi’’.
Kirjanik Reeli Reinaus oskab surmast väga rahulikult rääkida. Raamatus on juttu tüdrukust nimega Emilie, kelle keha on maetud rappa, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimase paari aastaga pahupidi pööratud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas on aga jõhkardist joodik, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja vahel ka peksukotina. Poisil on vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade pildistamise peale ja oma isiklik kaamera. Kaamera ja head hinded on tema ainuke pilet teistsugusesse maailma.
Raamat näitab, et lapsed suudavad olla väga tugevad ja taluvad palju. Morteni elu on üsna hull, aga ta ei suuda seda kellegagi jagada. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad.
Tal on oma pelgupaik — soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle mõtteid mõlgutamas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, tal on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on pidevalt märg. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morten usaldab esimest korda kellelegi oma muresid.
Kommentaarid
Postita kommentaar