Otse põhisisu juurde

Sarah Pennypacker "Pax"

Raamatus räägitakse 12. aastase Peteri ja rebase sõprusest. Nädal peale ema surma oli Peter endale Paxi saanud. Ta oli kodu lähedalt tee äärest leidnud auto alla jäänud rebase. Võib-olla seepärast, et nii vähe aega oli möödunud sellest, kui ema kirst tema silme all maapõue lasti, tundis ta vankumatut vajadust rebase surnukeha maha matta. Sobiva koha järele ringi vaadates oli ta leidnud uru, kus oli kolm külma ja kanget kutsika surnukeha ja üks väike karvapall, mis oli veel soe ja hingas. Nii algas nende sõprus, Peteril oli tunne, et tema ja Pax kuulusid kokku. 
Paraku nii see ei jäänud, sõda tuli nende ellu. Raamatust ei saa teada kus riigis sõda toimub, tegevus toimub määramata kohas ja ajas. Peteri isa läheb sõtta. Isa otsus on, et poiss peab minema vanaisa juurde, rebane aga tuleb metsa viia ja vabaks lasta. Vanaisa juures mõtleb Peter aina Paxile, tema ei valinud ju seda, et hülgab looma, kelle eest ta viis aastat hoolitses. Poiss on kindel, et rebane sõltub temast, ta kasvatas teda ju kutsikast peale, rebane usaldab teda. Mõlemad, nii poiss kui rebane on kindlad, et nad vajavad teineteist. 
Poiss põgeneb vanaisa juurest, ta läheb rebast otsima. Oma rännakul kohtub ta Volaga, sõjaveteraniga, kes elab üksi keset metsa oma vanaisa talus. Vola ei suutnud aru saada sellest, kuidas ta sai olla seesama inimene, kes mundri selga pani püssi kätte võttis ja tegi neid asju mida sõjas vaja. Ta tahtis olla see inimene, kes ta oli enne sõda. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida. 
Metsarebased aga näitavad Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta. Rasketel hetkedel sai ta abi headele asjadele mõeldes, mida ta kavatseb poisiga teha, kui ta üles leiab. 
Lugu on esitatud vaheldumisi pois jai rebase jutustusena, sel moel saab lugeda kahte lugu korraga ja lõpuks need kaks lugu ühinevad. 
Väga hea raamat sõprusest ja armastusest, sõjast ja vägivallast ja neist, kes on selle vägivalla suhtes kõige haavatavamad.

Kommentaarid