„Ärevil inimesed“ on ühe minu lemmikautori Fredrick Backmani värskeim eesti keelde tõlgitud raamat, mis on vaimukas, mõtlemapanev ja tegevusrohke.
Lugu räägib valesti läinud pangaröövist, mis ebaõnnestub seetõttu, et röövitav pank on sularahavaba. Röövel jookseb üle tee asuvasse korrusmajja, kus ta satub täiesti juhuslikult korteriesitlusele, millest kujuneb paratamatult pantvangidraama. Lõpuks loobub röövel pantvangidest, aga kui politsei korterisse siseneb on röövel kadunud. Mõistatus vajab lahendust. Politsei ülekuulamisprotokollide lugemisel selgub kõigi osaliste versioon sellest, mis tegelikult juhtus.
Tegelasi on raamatus seinast seina. Kohtume ühe väga raseda ja pisut närvilise lesbi ja tema tõsise abikaasaga. Siin on armas ja natuke mõistatuslik eakas daam, kes räägib pidevalt oma abikaasast, kes on auto parkimisel alati pisut saamatu. Vanem IKEAsõltlastest abielupaar on staažikas korteriesitlustel käija, kelle hobiks on osta, remontida ja müüa kortereid. Esitlusel on kohal hästi tasustatud pankur, kes pole tegelikult huvitatud korteri ostmisest. Ei puudu ka terapeut, vilets kinnisvaramaakler ja muidugi jänes, tüüp, kes saab palka esitluste rikkumise eest. Pantvangikriisi lahendavad politseinikest isa ja poeg, kelle omavaheline läbisaamine on veidi konarlik. Kõik on pehmelt öeldes, probleemidega inimesed. Igaüks neist on teinud vigu, mis viivad naljakate või kurbade sündmusteni ja kõik nad on ühel või teisel moel üksteisega seotud.
Oluliseks paigaks raamatus on sild, millelt on tehtud enesetapp ja enesetapukatse. On inimesed, keda on mõjutanud teiste hüppamine ja need, kes on seda ise teha mõelnud.
Kokkuvõttes on see igati veider lugu, mis tundub esmalt koost lagunevat. Loo edenedes hiilib autor kikivarvul sulle otse südamesse ja jääbki sinna. Mõnel leheküljel ajab see kõik sind naerma, sest tegelased on tõeliselt koomilised ja siis jälle nutma, sest autor mängib halastamatult sinu emotsioonidega. On liigutav, kuidas inimesed avavad üksteisele oma südamed ja imetlusväärne, mil viisil autor kõik puzzletükid teose lõpuks omale kohale asetab.
Raamat pakkus elamuse, mida ootasin ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda. Kui aus olla, tegi raamatu kaanepilt, mind pisut murelikuks. Esimeseks kohtumiseks autoriga poleks ma seda teost esmaemotsiooni järgides valinud. Õnneks on kolm varem loetud Fredrick Backmani raamatut nii väga meeldinud, et veider kaanekujundus lugemissoovi ei kõigutanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar