Carlos Ruiz Zafón „Kesköö palee“

Mõne kirjaniku raamatutega on juba kord nii, et iga uue raamatu sisututvustust lugemata tead, et tegu on raamatuga, mida ilmtingimata lugema peab ning milles pettuda ei tule. Nii on minul ka kõigi Carlos Ruiz Zafóni raamatutega.  Minu armastus tema raamatute vastu sai alguse Barcelona-sarja raamatutega („Tuule vari”, „Ingli mäng”, „Taeva vang” ja „Vaimude labürint”), mis meeldisid mulle niivõrd, et ka ise Barcelonas reisil käisin.

2019.aastal ilmus eesti keeles Carlos Ruiz Zafóni juba 1994.aastal hispaania keeles ilmunud noorteromaan „Kesköö palee“, mille tegevus toimub 1932.aastal Kalkutas. Raamatu peategelasteks on kaheksa noort, kes nelja maikuu päeva jooksul teevad läbi seiklused, mille mõjud jäävad neid saatma kogu elu.

Nagu Zafóni romaanides ikka, leidub selleski raamatus tubli annus müstikat ja salapära ning raamatut lugedes valdas mind pidevalt dilemma – kas lugeda edasi, sest raamat on nii põnev või hoopiski lugeda korraga vähem, et hea raamat nii kiiresti läbi ei saaks.

Zafon on oskuslik jutuvestja, kelle raamatuid julgen soovitada igaühele, kes põnevast süžeest ning parajast annusest müstikast lugu peavad.

Autori noorteraamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Marina” ja „Uduprints”.